Kultuuriportaal soovitab 10 filmi, mida PÖFFil vaadata
Mitmete sadade filmide seast valikut teha on keeruline ning kohati tekib ilmselt tunne, et pigem jätaks seepärast kinno isegi minemata. Kultuuriportaal andis kümme soovitust, mille võiks 13. novembril algava PÖFFi raames kindlasti ära vaadata.
Matteo Garrone "Lugude lugu" ("Il racconto dei racconti")
Itaalia kino on alati olnud tuntud eriti maalilise ja väljapeetud stiili poolest - meenutagem kasvõi Paolo Sorrentino "Kohutavat Ilu", mis võitis parima võõrkeelse filmi Oscari. Matteo Garrone näitab Itaalia filmikunsti suursugusust aga hoopis veidra vaatenurga alt, kui räägib kolm 17. sajandi Itaalia muinasjuttu. Tegu ei ole kindlasti mingi filmiga, mida võiks minna vaatamas koos lastega, sest lood on väga äärmuslikud ja ootamatud. Salma Hayek filmi ühe peaosalisena söömas lohesüdant, mida võib näha juuresolevalt pildit, räägib iseenda eest.
Gaspar Noé "Armastus 3D" ("Love")
Gaspar Noé nimi viitab äärmuslikkusele. Tema esimene film "Irreversible" oli enneolematult vägivaldne ja kuri ning "Enter the Void" lõi pahviks psühedeeliaga. Uus teos räägib tõepoolest armastusest ning seda kahe naise ja ühe mehe vahel. See armastus on aga füüsiline, seksuaalne ning, võiks isegi öelda, pornograafiline. Seansid toimuvad vaid hilistel õhtutundidel, sest päevavalguse eest peab selline film tõesti varjul olema. Esimest korda Eesti kinoajaloos on ka filmi reitinguks K18 ehk alla 18 keelatud. Tšš!
Asif Kapadia "Amy"
'
Amy Winehouse oli üks moodsa souli olulisemaid tegijaid, kes lahkus meie seast 2011. aastal, saades seeläbi ka "27 Club" liikmeks. 27 aastaselt on surnud mitmed olulised muusikud, nende seas näiteks Jim Morrison, Kurt Cobain ning ka Jimi Henrix. Winehouse liitus selle nimekirjaga ning Asif Kapadia jäädvustab dokumentaalfilmi "Amy" vahendusel tema pärandi. Filmis ei näe aga intervjuusid Amy'ga kokku puutunud inimestega, vaid suuresti koosneb see hoopiski koduvideotest. Materjal, mida näidatakse, on kohati ehk liigagi aus. Aga elus ei saagi midagi varjata.
Danny Boyle "Steve Jobs"
Danny Boyle. Steve Jobs. Need kaks nime on juba tegelikult piisav, et see film peaks huvi pakkuma. Apple'i asutaja Steve Jobsi lugu on tegelikult korra juba Joshua Michael Sterni käe läbi mängufilmiks vormitud, kuid toona oli tegu totaalse katastroofiga. Katsume kõik seda teost unustada ning loodame, et Boyle koos Aaron Sorkiniga (kes kirjutas 2010. aastal ka Mark Zuckerbergist rääkiva biopici "Social Network" stsenaariumi) saab asjaga paremini hakkama. Ei ole isegi küsimust - kindlasti saab. Michael Fassbender näeb lisaks Jobsina ka tunduvalt usutavam välja, kui Ashton Kutcher.
Urmas Eero Liiv "Must alpinist"
Õudusfilmide maastik Eestis on kitsas. Või, olgem ausad, õigem oleks öelda isegi, et see puudub. Ainus märkimisväärne näide sellest on ehk 1980. aastal ilmunud Raul Tammeti lühimängufilm "Pulmapilt". Kuid sellest on juba pikki aastaid möödas ning ei ole midagi uut näha olnud. Urmas E. Liiv otsustab aga enda mängufilmidebüüdiga õudusžanri lünga Eesti filmikunstis täita. Suures osas Siberis filmitud "Must Alpinist" räägib tõestisündinud loo noortest, kes puutuvad matkal kokku müstiliste juhtumitega. Šamaanid, ilusad loodusvaated ja kohati ka paljast ihu. PÖFFil on ka filmi maailmaesilinastus.
Tom Hooper "Taani tüdruk" ("The Danish Girl")
Kõik meist ilmselt mäletavad filmi "Kuninga kõne" ning Colin Firthi šarmikat Oscari teeninud näitlejatööd. Tom Hooper on aga tagasi ning PÖFFil on tema uus film "Taani naine", mis räägib veidra loo 1920. aastate kunstiboheemlaste elust ja armastusest. Olgu muu mis on, kui teid ei suuda Tom Hooperi nimi veel filmi vaatama panna, siis transseksuaali mängiv Eddie Redmayne peaks kindlasti põnevust tekitama. Sest arvatakse, et selle rolli eest võib taaskord Redmayne endale saada kuldmehikese. Väidetavalt õppis ta kaks aastat, et heaks transseksuaaliks saada. Väga huvitav...
Jaco Van Dormael "Uhiuus testament" ("Le tout nouveau testament")
"Uhiuus testament" on täiesti segane film. Tuleb välja, et jumal elab kusagil Brüsselis koos oma naise ning 10-aastase tütrega. Kuigi see on juba piisavalt hullumeelne, siis Jumala tütar otsustab ühel päeval saata kõigile inimestele nende surmakuupäevad. Täielik kaos ja segadus. Belglaste huumor on juba varasemalt olnud totaalselt kompromissitu ning ehe, vaadates kasvõi 2011. aastal ilmunud "Hasta la Vistat", kuid selle teosega jõuab see uuele tasemele. Veidrate komöödiate kullafond.
Vitaly Mansky "Päikese all" ("В лучах Солнца")
Põhja-Korea eluolu on üks suur müsteerium alati olnud. Me ei näe higi, verd ja pisaraid, vaid ilu. Ideaalelu sel kaugel ning eraldatud maal, kus lilled lõhnavad paremini, õhus lendab rohkem liblikaid ja inimesed on lihtsalt palju rõõmsamad. Režissöör Vitaly Mansky kulutas kaks aastat, et saada luba seda filmi teha. Kuid tekib väga põhjendatult küsimus - kas tegu on mängufilmi või dokumentaaliga. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Eks elu ongi üks suur mäng. PÖFFil on ka "Päikese all" rahvusvaheline esilinastus.
Grimur Hakonarson "Jäärad" ("Hrútar")
Kui Põhja-Koreast ei tea me midagi, kuna sealt lekibki ainult fabritseeritud infot, siis Islandiga on vastupidi. Neist me ei saa lihtsalt aru. Nii Björkis kui Sigur Rosis on teatav arusaamatu müstilisus ning kui jutt läheb islandi filmikunstile, siis see tekitab lausa küsimuse "mida kuradit?". Film Islandi üksikus orus elavatest lambakasvatajatest tundub tulevat vähemalt samavõrd hirmutavalt lollakas, kui oli 2013. aasta "Hobustest ja inimestest". Loodetavasti ei hakka keegi vähemalt lambakorjuse sisse sooja ronima...
Gust Van den Berghe "Sinilind" ("Blue Bird")
See on küll hea uudis. Eelmisel aastal PÖFFi peapreemia võitnud Gust Van den Berghe film "Lucifer" sai Eestist jalad alla ning on käinud nüüd mööda maailma edukalt mitmetel festivalidel. Seepärast on PÖFFile toodud tema eelmine, 2011. aastal linale jõudnud teos "Sinilind". Film, mis on kunstiteos juba vaid enda pildikeele ning lüürilisuse tõttu räägib kahe Aafrika lapse otsingutest. Emotsionaalne ja abstraktne rännak sinilinnu otsingutel segab endas agraarse ning kapitalistliku.
Samas ei tohi aga ära unustada ka alafestivale - kindlasti tasub minna vaatama Animated Dreamsi raames värsket Eesti animatsiooni, Sleepwalkersil toimuvat öökino seanssi. Just Filmilt paistab silma film "Ashby", milles Mickey Rourke kehastab pensionile jäänud CIA-agenti, kes sõbruneb enda naabripoisiga. Häid filme seega jagub ja puudust ei tule!