Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Tõnu Õnnepalu: ega ma nüüd kohe kõrtsi ei jookse oma palgakest maha jooma

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Autor/allikas: Ülo Josing

8. detsembril kuulutati välja viie kirjaniku nimed, kes hakkavad saama riigilt kirjanikupalka. Üheks neist kirjanikest oli ka Tõnu Õnnepalu, kellele pakub see kolme-aastane palk head võimalust eksiiliks.

Kui kuulsite esmakordselt sellest konkursist, et viiele kirjanikule pakutakse võimalust riiklikuks palgaks, siis kas olite kindel, et võtate osa? Mis ajendas teid osa võtma?

Jah, esimene reaktsioon oli küll, et väga tore ja lõpuks ometi. Hiljem, kui sain aru, et selle asja ümber klopiti üles mingi arusaamatu hüsteeria, jäin mõtlema, aga lõpuks ikkagi kandideerisin. Olen ammu unistanud sellisest natuke pikemast rahulikust ajast, kui saan ülearu muule mõtlemata pühenduda sellele, millele ma niikuinii oma elu pühendanud olen.

Olete hetkel Prantsusmaal ja saite info ilmselt telefonitsi – millise emotsiooniga selle teate vastu võtsite, kas oskasite seda üldse kuidagi oodata?

Hea meel oli muidugi. Aga ma ei oodanud midagi, kui poleks saanud, oleksin ka rahul olnud. Siis oleks ju saanud keegi teine ja olnud õnnelik.

Mind on hämmastanud selle pilootprojekti puhul algusest saadik justkui see kolmaastakuplaan, mille iga kirjanik pidi esitama. Mis te sinna plaani kirjutasite ja kuidas väljendasite enda tulevikuvisiooni?

Kuna ma olin juba varem, läinud kevadel, endale ise teatava kolmaastakuplaani teinud, siis ei pidanud ma midagi ekstra välja mõtlema. Kirjutasin, nagu on. Töötan ühe pikema teksti kallal ja selle kirjutamine ja ümberkirjutamine võib võtta kolm aastat, aga võib ka võtta muidugi rohkem või varem valmis saada.

Ega loomingut päris täpselt ette plaanida ei oska, aga kui üks suurem asi on juba töös, siis midagi võib ikka aimata ja arvata. Ühesõnaga, teen edasi seda, mida juba niikuinii teen ja mida oleksin teinud ka ilma kirjanikupalgata. Palk muudab elu lihtsalt lahedamaks, lubab tõesti keskenduda ainut oma tööle ja kõige tähtsamale. Vaesus on ka kindlasti inspireeriv, aga ainult vaesus muutub ajapikku siiski liiga ühekülgseks kogemuseks.

Olen teid alati pidanud veidi selliseks müütiliseks kirjanikuks, kellest teoste vahepeal ei ole midagi kuulda, aga uue teose ajel kihab kogu kultuurielu teist. Samuti on teie teoste vahele jäänud tihti päris pikk vahe. Kas kolme aasta jooksul on oodata rohkem loomingut?

Ma loodan, et mitte rohkem, aga ehk paremat. Kirjanduses ei maksa "rohkem" ju mitte midagi. Looming pole mahukaup. Õhuke raamat võib tähendada ju hoopis enam kui mõni paks tellis. Ühesõnaga, ma loodan, et ma ei muutu nüüd liiga produktiivseks.

Mis te nüüd elus teistmoodi tegema hakkate – 1005-eurose brutopalgaga just miljonäriks ei saa, aga kas kavatsete eluviisides midagi muuta? Naljatlevalt olen lugenud kommentaare, et selle eest saavad kirjanikud nüüd järelmaksuga auto osta...

Ma ei ole raha pärast veel ühtegi raamatut kirjutanud ega kirjutamata jätnud. Alati olen leidnud võimaluse. Kirjanikupalk on lihtsalt üks võimalus. Küsimus kõlab, nagu oleksin võitnud miljoni. Ma olen üldiselt harjunud vähesega läbi ajama ja elama ebakindluses, nii et ega ma nüüdki siis kohe kõrtsi ei jookse oma palgakest maha jooma. Ühesõnaga, ma ei ole märganud, et veidi vähem või rohkem raha mu elu eriti muutnud oleks. Muud asjad on muutnud.

On küll üks konkreetne asi, mida kirjanikupalk mul võimaldab ja milleks muidu oleksin pidanud muid allikaid nuputama: eksiil. Mulle on teatav eksiil kirjutamiseks alati sobinud. Prantsusmaal, isegi siin tagasihoidlikus provintsis, kus praegu olen, tuhande euroga kuus küll välja ei tule, aga loodan ikka juurde ka teenida, nagu alati olen teeninud.

Kirjanike kandidatuuri konkursi avapressikonverentsil ütles Karl-Martin Sinijärv, et tema jaoks ei oleks probleem, kui kirjanik võtab paar kuud loomepuhkust ja saab raha ka mitte millegi kirjutamise eest. Kuidas tundub, kas säärane "saan iga kuu palka" tekitab veidi palgatöötajata tunde, et iga kuu peaks olema midagi ette näidata, mille eest raha saada? Ei tunne kuidagi loomingut segavat painet?

Ei, ma ei tuleks isegi selle peale, et iga kuu peaks midagi ette näitama. Kogu asja mõte ju selles ongi, et kirjanik saaks töötada rahulikult asjade kallal, mille valmimine ei võta mitte kuid, vaid aastaid. Kolm aastat ei ole üldse pikk aeg, kui kirjandust silmas pidada.

Te elate Hiiumaal ja olete aktiivsest ja igapäevasest tähelepanu keskpunktist eemal. Kas te ei karda, et nüüd hakatakse teie elu ka palju rohkem jälgima? Millist vorsti Õnnepalu ikka poest ostab ja mis marki jopet kannab – äkki varsti tulevad ka teie kodutalu põõstaste taha kõmuajakirjanikud telkima nagu Hundisilmale?

No ma ei tea, see oleks ju päris lõbus. Võiksin neile siis teed pakkuda ja uurida, kuidas nad ise elavad ja oma tuhat eurot välja teenivad. Milline materjal! Aga nali naljaks, see oleks ikka päris metsik, kui kõiki inimesi, kes Eestis tuhat eurot teenivad, jälitama hakataks, et näha, kas nad ikka väärivad oma palka. Midagi vist läks selle asjaga algusest peale valesti.

Erinevatel loomeperioodidel on teil olnud mitmeid pseudonüüme. Emil Tode, Anton Nigov. Kas plaanite palgalise kirjanikuna jätkata isikliku nime alt või haarate nüüd just taaskord uue pseudonüümi, millega tähistada mingit uut olukorda?

Nagu ma ütlesin, raha pole mu loomingut veel siiani kordagi väga otse mõjutanud, sest mul pole teda kunagi olnud palju ja iial pole ma pidanud ka lausa näljas olema. Nii et ma ei oska siin küll mingit uut olukorda näha.

Sel aastal ilmus teil Loomingu Raamatukogus päevik "Lõpetuse ingel“. Mis teil järgmisena ilmumas on, mida inimesed oodata võiksid? Luulet, proosat, mõni olulisem tõlge?

Tundub, et esimene asi, mis välja tuleb, on hoopis üks näidend, ja see tuleb lavale, aga võib-olla siis ka raamatuna. Sügisel. Aga las ta tuleb, eks siis ole näha, mis see on. Üks kunagi varem kirjutatud, aga seni ilmumata väike asi, üks poeem, ka vist ilmub kevadel.

Kas loete ise ka kommentaare, mida inimesed selle palgaliste kirjanike teema kohta kirjutavad? Inimesed on selle teema kohta ikka viimasel ajal ülikriitilised. Mida vastaksite praegu paari lausega kõigile neile, kes on meelevaldselt seda teemat kritiseerinud?

Ma ei loe üldse ajahehti ega mingeid kõmuportaale, nii et tean asjast vaid kuulu järgi. Aga täpsemalt kuulda ei taha ka. Kui oled elus natuke neid kommentaare lugenud, ja ma kunagi ikka olen, siis oled neid lugenud kõiki. Seal ei sünni paraku midagi uut, ei mingit uut kirjandust. Aga ma saan aru, et see võib olla üks liik meelelahutust ja mul pole selle kohta midagi öelda. Inimene on selline, ju siis.

Kuidas te ise seda viiest kirjanike valikut kommenteerite? Sellega olete loomulikult rahul, et teid sinna valiti, aga kuidas ülejäänud neli tunduvad?

Eelmises vastusest öeldud põhjustel ma veel ei teagi, kes need teised neli on, aga küll ma varsti teada saan ja kindlasti nad väärivad seda palka minust rohkem!

Viis tükki teid nüüd on. Justkui viis rüütlit, sangarit, kangelast. Kas tunnete seda ka justkui riiklikku eristaatust? Saaks teha samasuguse pildi nagu tehakse ministritebrigaadist iga kord...

Ei tea, kirjanik oma olemuselt ei sobi grupiportreele, tal pole seal mõtet. Kui rüütel, siis ikka nagu see, kes oma asjaliku Sancho seltsis ringi ratsutas. Aga Sancho ei olnud kirjanik. Sulerüütel, mis parata, on üksik rüütel, olgu ta siis mõne armuliku vürsti palgal või parajasti põlu all. Kõik see teatavasti on mööduv.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: