Arvustus. Langevate tähtede verine ja ogar paraad ({{commentsTotal}})

"Vihane kaheksa" ("The Hateful Eight") Autor/allikas: kaader filmist

Arvustus

"Vihane kaheksa" ("The Eightful Eight")

Lavastaja Quentin Tarantino

Osades Kurt Russell, Jennifer Jason Leigh, Samuel L. Jackson, Michael Madsen, Tim Roth, Walton Goggins, Demian Bichir, Bruce Dern, Channing Tatum 

7/10

Kinos alates 8. jaanuarist.

Quentin Tarantino kaheksanda filmi ("Kill Billid" arvestab ta ise üheks) "The Hateful Eight" esimene tinglik pool ehk umbes poolteist tundi üle kolme tunni kestvast filmist on nii nauditav ja meisterlik, et kujuneb ootus: ehk Tarantino seekord üllatab ja veristamiseks ei lähe.

Ette rutates: muidugi läheb. Ja see on jälle ääretult naljakas ja ma võin vaatajana enda peale vihastada, aga ma naeran taas, kui Tarantino filmis keegi mäsaks lastakse või pea asemel jääb alles lihtsalt verine tömp. Tarantinot on nimetatud vägivalla sünonüümiks filmikunstis ja võrreldud seetõttu Sam Peckinpah'ga, kes on ka üks neid, kellele Tarantino oma filmides vihjeid ja kummardusi teeb, aga siin on vahe sees: Peckinpah on tõsine, oli seda isegi komöödiate puhul, samas, kui Tarantino trikitab ja huligaanitseb alati lõbusalt). Kuigi "Vihase kaheksa" osas saab niite tõmmata "Wild Bunchini", siis tegemist on pigem Peckinpah' vesternide sõbraliku paroodiaga "Major Dundee" laadis kangelaslikke vingeid mehi pilades.

Tarantinol on (must, kui soovite, tegelikult sageli ülimalt ülemeelik ja kirev) huumor olnud alati filmide läbivaks jooneks, esinenud on see aga rohkem või vähem rõhuliselt. "Reservoir Dogsi" komöödiaks ei nimeta, ehkki kildu saab sealgi, aga "The Hateful Eight" on Tarantino esimene otsene komöödia. Paradoksaalselt (aga mitte Tarantino puhul) muutuvad žanritunnused siinkohal üha tõupuhtamaks, mida verisemaks sündmused ekraanil kisuvad.

Niisiis. Film algab nagu täiuslik Sergio Leone vestern: omal kohal on ülevad mägedevaated, Ennio Morricone muusika, teatav ähvardav foon ja endale aega võtvast, väärikast jutustamisviisist ja tähendusrikkast pildikeelest tingitud lubadus vaatajale võimsaks, eepiliseks looks. Isegi tiitrite šrift ja värv on 60ndate lõpu, 70ndate alguse mahlakas, lopsakas laadis - mis on Tarantinot muidugi varemgi iseloomustanud.

Kohe, kui algab dialoog, selgub aga, et klassikaline vestern jääb lisaks ajale kaugele ka ideeliselt. Siin ei tegutse napisõnalised robustsed mehed, vaid kõnekunstnikud ja koomikud. Iga fraas "Vihases kaheksas" on kui nõelasilmast tulnud, briljantne lõõp, ärapanemine olukorras, kus vägivald ei ole veel vormunud. Siinkohal tuleb nuriseda tõlke üle, sest paljugi Tarantino filmi mahlakast kõnepruugist läheb kaotsi, kui kõik "põrgukoerad", "hoorapojad" ja "tõpranahad" järjest "raibeteks" tõlkida (mis iseenesest on hea sõna, aga Tarantino dialoogide mõte on varieeruvuses: osa võitlusi käib sõnadega, millega tegelased üksteist üle trumbata üritavad.)

Tegelased ilmuvad filmis ükshaaval nagu teatrilavale, aga siinkohal selle filmi puhul maailmapressis paljuveetud paralleelid teatrilavastusega lakkavad. Võrrelda võiks tegelaste ilmumist ka räppkontserdiga, kus MC'd samuti laiates ükshaaval lavale ilmuvad, oma fraasid esitavad ja siis ansamblisse sulanduvad, samal ajal oma egosid siiski vähimalgi määral maha tõmbamata.

"The Hateful Eighti" kannavad aga, nagu Tarantinol sageli, kontrastid. Vastandused ei ole seejuures binaarsed opositsioonid, vaid läbipõimunud rägastikud, kus miski ei jää üheseks, ja kui jääb, siis loomult halvaks, halvemaks ja veel õelamaks.

Kaheksa tegelast, neljakaupa kahe tõllaga, jõuavad Minnie pudupoodi. Neli neist põgeneb tormi eest, aga nad ei aima, et pääsemine tähendab vihma käest räästa alla jõudmist. Kuigi suur osa tegevusest toimub mägionnis, ei saa filmi kammerlikuks nimetada, sest mastaabi annavad ümbritsevad mäed ja torm, ilma milleta kaotaks tegevus mägimajas tähenduse. Neid mõõtmeid ja looduse jõudu saab aga edasi anda just vesternlikus draamas. Kõigepealt päästetakse üksteise elusid loodusjõudude eest, et need elunatukesed siis (tahtmatult) inimeste loodud põrgusse juhatada.

Põnevaim on sündmustik esimese seltskonna tõllas viibides: tekib huvi, mis on nende kõlavate repliikide taha peitunud, kuhu need tüübid sel retkel välja jõuavad ja mis seal saama hakkab. Ma ei väsi kordamast, et see dialoog on täielik tulevärk ja eriti vanameistrid Samuel L. Jackson ning Kurt Russell näivad seda nautivat: see on midagi rohkemat kui roll.

Minnie pudupoe sündmustik meenutab juba inglise krimkasid, kus on kogunenud seltskond kamina ümber, ja keegi peale süüdlas(t)e ning terava pilguga detektiivi ei tea, kes on süüdi. Selle vahega, et siin ei tea vaataja esialgu ka seda, milles süüdi ja kes on detektiiv. Seda huvitavam. Karakterid hakkavad avanema, käib kassi-hiire-mäng, kus endiselt seljatatakse vastaseid seni veel sõnadega. Pisut ka positsioonivalikuga, sest ruum jaotatakse mõtteliselt musti (keda esindab mõistagi kõikvõimas Samuel L. Jackson) vihkavaks lõunaks ja vabameelsemaks põhjaks. Mille peale ütleb leti ääres trimpav Kurt Russell: kuni baar on põhjas, sobib.

Piiririkkumiste korral läheb sündmustik räigeks. Seetõttu on filmi pealkirjas "hateful", millele ei anna sama vastet "vihane".

Kui lendavad esimesed lasud kerre nagu groteskpunase verega täidetud kilekotti, võib isegi jahmuda. Kas tõesti langes lavastaja omaenda legendi lõksu ega suutnud end pidurdada järjekordseid pritsmestseene korraldamast. Võinuks juba isegi aimata psühholoogilist põnevikku, mis, tõsi küll, on ette kantud komöödiavõtmes.

Verd ja ajusid purskub järjest ja kahju ei ole mitte tegelaskujudest, vaid suurepärastest näitlejatest, kelle etteaste just lõppenuks kuulutati. Siiski: mõistagi ei ole siinne tegevus lineaarne ning mõnedki tegelased keritakse tagasi.

Milles siis komöödiasuge? Kolmes asjas: groteskses jandis (kogu sündmuste esitus on siiski äärmiselt jabur), vaimukas kõnes ja, mis kõige tähtsam: näitlejate rõhutatult koomilises mängus.

Demian Bichir teeb meeldivalt totra, kerglase, ent peenelt loodud karakterrolli, mida seni peamiselt dramaatiliste osatäitmistega silma paistnud mehelt ei ootakski. Walton Gobbins veiderdab suisa keskaegse narrina, aga see lisab tegelasgaleriile sobivalt värvikama läraka kui filmis lendav veri. Pröökav (aga mitte üle pakkuv) Jennifer Jason Leigh esitati oma rolli eest nii Kuldgloobustel kui BAFTAl naiskõrvalosa nominendiks. Seevastu rõõmuga pakub üle Zoe Bell, pea iga Tarantino filmi kõrvalosatäitja, kelle osatäitmise peale "The Hateful Eightis" ilmselt isegi kadunud Louis De Funes hauas aevastaks.

Näitlejate särava mängu kõrval tundubki Tarantino harilik verehuumor tömbina. Publik itsitab jõhkrate kohtade peal eeldatavalt ootamatusest ning ka enesekaitseks kohatu, ebamugava sündmuse vastu. Aga Tarantino on meid enam kui kahe aastakümne jooksul vägivallahuumoriga selleks juba liiga tihti šokeerinud, et see efekt enam ilmneks. Ta tulistab paukpadrunitega, see meelega võltsina esitatud veri on sündmustikku sisse programmeeritud, ja kui me naerame, siis pigem automaatselt, harjumuslikult: ahaa, see on Tarantino, tema jaoks on surm, veri, vägivald kujundid, millel puudub moraal, aga millel puudub ka traagika, mis on aga seevastu laetud sügavast kunstist. Nojah. Okei. Ma teadsin.

Tõelisi pahu mängivad langevad vanad tähed, kes näitavad, kui vara on olnud neid maha kanda. Järjest tühisemates filmides osalev Tim Roth, aastas veerandsada D-kategooria filmi skooriv Michael Madsen, lugematult halbu märuleid asjata õilistav 67aastane, ent igihaljas Samuel L. Jackson, vahepeal hoopis kadunud olnud, enne seda mõttetuid romcom-rolle teinud Kurt Russell - nad kõik hiilgavad "The Hateful Eight'is". Selle eest tuleb Tarantinole tänulik olla.

Nõrgimaks lüliks osutub linateoses ainus "noornäitleja" - ainult 35aastane Channing Tatum, kelle episoodiline, aga kaalukas osatäitmine on mittemidagiütlev.

Pisut ka rassismiteemast. Samuel L. Jackson peab enda tegelaskuju major Warreni kohta kuulma kümneid kordi sõnu "nigger", "smoke" jne (tõlgitud sedapuhku tabavalt "nõgi", "pigi" jne). Isegi kui Tim Rothi tegelane Oswaldo Mobray ütleb "nubian man", teeb ta seda nii sarkastiliselt, et see kõlab veel eriti solvavalt. Loomulikult on tundlikumad ingliskeelsed ajakirjanikud Tarantino seetõttu liistule tõmmanud. Samuel L Jackson on näitlejana ise n-sõna kasutust filmis kaitsnud, väites, et sellise kõnepruugi ja suhtumise abil väljendati Kodusõja-järgse perioodi õhustikku ja meelsust, mis ei ole tänini kadunud, ja et kindlasti film ei süvenda neid meeleolusid.

Tarantinole ei kehti endiselt tabud, küll aga võiks ta lahti saada mõnest omaenda filmide stereotüübist. Üks asi on käekiri, teine asi on klišeed. Miinustele vaatamata särav vaatemäng, mille järel on kahju kinotoolist tõusta. Soovitan vaadata kinos!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: