Uus film kinos

"Ükskord Hollywoodis" (Once Upon a Time ... in Hollywood)

Režissöör Quentin Tarantino

Osades Leonardo DiCaprio, Brad Pitt, Margot Robbie, Dakota Fanning, Al Pacino

Kestvus 2.41

8/10

"Ükskord Hollywoodis" sisaldab kõiki Quentin Tarantino filmide tunnusmärksõnu, kuid samas on see tema kõige nostalgilisem linateos, mis valdavalt sobiks ka nooremale koolieale. Kokku on aetud ilmatu hulk staare nagu Al Pacino, Michael Madsen, Kurt Russell ja Dakota Fanning, kuid neid ei pane peaaegu tähelegi, sest peaosades on Leonardo DiCaprio ja Brad Pitt. "Ükskord Hollywoodis" on film, mille puhul oleks ühest küljest vaja eelteadmisi ja teisest küljest ei tohi filmist liiga palju ette teada, sest see rikub vaatamise ära.

"Ükskord Hollywoodis" toimub aastal 1969 muutusi läbi elavas Hollywoodis, kus jõukatel filmistuudiotel on võrdlemisi raske aeg. Leonardo DiCaprio mängib vananevat endist fiktiivset tuhmimat tähte Rick Daltonit, kes sai tuntuks kehvades vesternites ja muudes B-filmides, kuid tõsisemate linateoste maailmas ei suuda enam löögile saada. Daltoni parim sõber on tema kaskadöör Cliff Booth (Brad Pitt), kes elab peamiselt Daltoni armust kasinat treilerielu. Pitt on harva mänginud tegelast, kes nii vähe naistega soovib tegemist teha, kuid selles filmis on DiCapriol kandvam roll.

Tarantinole omaselt koorub välja mitu paralleelset tegelaste maailma, mis ühel hetkel põkkuvad. Daltoni ja Boothi liini kaudu kirjeldatakse 1960ndate lõpu filmimaailma ning teiseks kihiks on Charles Mansoni ümber koondunud seltskond. Fiktsioon ja tõde segunevad ja Tarantino filme näinud vaataja peas võib kergelt tekkida mõte, et lavastaja kavatseb end korrata ja see mõte kujuneb ekraaniloo edenedes ebamugavaks kinnisideeks.

Filmi veider süžeeline lõks peitub selles, et on keeruline aimata, kuidas lugu tajuvad erinevad vaatajad, sest "Ükskord Hollywoodis" kubiseb viidetes ja vihjeist. Peale "Tarantino kaubamärgi" käib film ka Hollywoodi enda lugu jutustavate linateoste ("Hail, Caesar!", "Barton Fink", "Trumbo" jt) ning isikliku nostalgia kategooriasse. Mõned detailid pole süžee mõistmise vaatenurgast olulised, vaid pigem illustratiivsed – müriaad käsitsi maalitud filmiplakateid, tolle aja luksuse sümbol ja praeguseks pankrotis Pan Am, paksust plekist autod ja lõputud neoonreklaamid, kuskil taustal vilksatab Capitol Recordsi ikooniline büroohoone ja Remingtoni kitšskulptuur, Hollywoodi praeguseks suuresti kadunud klubitänavad, Super Cinerama ja tuntud restoranid nagu El Coyote.

Kuid ajastulumm on ühtlasi filmi nõrgemaid kohti ega õigusta 161minutist pikkust, sest nostalgiapoole lüpsmine läheb pikale – katkendid telereklaamidest, kaadrisse suumitud omaaegsed toidukaubad ja veniv vesterniromantika rõhutamine venitavad sisu ja kuuldavasti juba isegi kõvasti nüsitud film võiks vabalt olla pool tunnikest lühem. Vesternid kadusid tõesti moest 1960ndail ja Tarantino on tahtnud seeläbi näidata ka tööstusharu muutumist, kuid isegi Warneri stuudiod lammutasid mõne aja eest oma vesternikulissid sootuks maha, sest selle vastu puudub laiem huvi.

"Ükskord Hollywoodis" pakub ka tublisti lisamaterjali žanrisse "film filmis", kus vesternitest eredamad on lõigud Rick Daltoni osatäitmisest täiesti jaburas natsifilmis, mis sobib riiulile "Suure Lebowski" sisese žanrifilmi "Logjamming" ("Raju saagimine") kõrvale. Filmi "Ükskord Hollywoodis" kõrgpunktid ongi filmiilma tuntud isikutega seotud väljamõeldud stseenid, näiteks Bruce Lee episood või Sharon Tate vaatamas kinos filmi, kus ise mängib.

Tegevuskohtade ja kohalike vihjetega on asi natuke keerulisem. Enamus ameeriklasi, eriti 1960-70ndail elanuid, teavad konteksti märksa paremini ja see muudab filmi vaatamise nende jaoks teistsuguseks. Cielo Drive´i tänav ja Benedict Canyon on nii Los Angelesis kui popkultuuris omaette mõisted, enamik vaatajaid ei ole näinud kunagi Sergio Corbucci vägivaldseid vesterneid või ei tea seda, et Sharon Tate´I ja Roman Polanski majas elas hiljem Trent Reznor. Rohkem ei saa sisu paljastamata öelda.

Quentin Tarantino fännid ei tohiks filmis "Ükskord Hollywoodis" pettuda, sest leidub irooniat, ilusaid pisiasju, otse kannust Margaritat joov Leonardo DiCaprio ning ootuspäraselt koomiksilikuks pööratud absurdset vägivalda, mida tuleb küll tavapärasest kauem oodata. Kahjuks on Tarantino jõudnud nostalgitsemise ikka ning tänu liigsele kestusele valgub film kohati laiali. Nii ei kuulu see minu arvates autori parimate hulka. Julgen ka öelda, mis need viis õnnestunuimat on: "Reservoir Dogs", "Pulp Fiction", "Kill Bill" (I ja II kokku), "Vääritud tõprad" (Inglourious Basterds) ja "Jackie Brown". 

Kinodes alates 16.08.2019.