Cannes'i filmifestival: suure lina peegeldused ({{commentsTotal}})

Algas 72. Cannes'i filmifestival. Alejandro González Iñárritu.
Algas 72. Cannes'i filmifestival. Alejandro González Iñárritu. Autor/allikas: El Universal/ZUMAPRESS.com/SCANPIX

Cannes'i filmifestival pakkus rohkelt elamusi ja ideid, aga filmikunsti kulgu jäädavalt muutvat sähvatust ei tundunud siiski näha olevat.

Tänavu räägiti Cannes'is palju ilmast, justkui oleks läbivalt sajusel ilmal midagi ühist pakutavate filmide ja nende sisuga. Kimbatuses rivieralased kasutasid vabandavat tooni ja tundsid end toimuvas kuidagi süüdi olevat. Ma ei hakanud neile ütlema, et olen Eestist. Sajuga kinos istumine ongi ideaalne, mis sest, et vahel tuli mõne filmikunsti tipptegija tuliuue üllitise linastusele pääsemiseks ka vihmaga õues järjekorras seista. Kokku jõudsin ära vaadata 43 uut filmi, valdav enamik neist esilinastus just Cannes'is. Eestisse tagasi jõudes tekkis mul tunne, et polegi midagi näinud, kuna kohalik kinolevi oli oma täiesti teistsuguse valikuga vahepeal eest ära kapanud ja siinsete töökohustuste tõttu veetsin pärast kahenädalast arthouse'i-kuuri kinos päevakese koos Pikachu ja Aladiniga.

Kahanev lõhe

Cannes'i puhul on muidugi oluline, millest räägitakse, aga ka see, millest ei räägita. Kui aega natuke tagasi kerida, siis vaibunud olid arutelud kahel põhilisel mullusel teemal – sooline võrdne esindatus programmis ja Netflix. Esimesele küsimusele oli vähemalt osaliselt leitud lahendus ja kuigi ma spetsiaalselt kunagi ei jälgi, kas film on mehe või naise tehtud (sest filmi kvaliteeti see ei mõjuta), oli nüüd ka jälgimata märgata lavastajate hulgas naiste suuremat osakaalu. Kuigi aktivistid tahtsid edusamme ignoreerides siiski sae käima tõmmata ja heita ette seda, et põhivõistluse 21 filmist on naised lavastanud vaid neli, oskaksin ainult neile soovitada laiemat pilti vaadata, sest koos kõrvalprogrammidega tuli lõpparvuks 13 filmi 47st, mis on üle veerandi.1

See kõik on kuiv statistika ja mitte sisuline, aga kõnekas siiski, sest Cannes'i festival võib ju endast jätta progressiivse institutsiooni mulje, aga tegelikult aetakse seal parema meelega asju nii, "nagu ikka on aetud", ja nüüd muutuval ajal on nende tegevusele ka nähtav mõju. Ma pole kaugeltki veendunud, et kvootide kehtestamine on kunstilisest seisukohast õige viis seda probleemi lahendada. Kui kõnealuste võistlusprogrammi filmide põhjal midagi järeldada, siis ehk seda, et naised suudavad halvapoolseid filme teha täiesti sama edukalt kui mehed, aga asi pole mitte selles tõsiasjas, vaid vaatajale võimaluse andmises selles veenduda. Kaugelt kõnekam ja olulisem on see, et Cannes'i festivali direktori Thierry Fremaux' sõnul on nüüd sooliselt tasakaalus festivali programmikomisjonid. Sealt edasi peaksidki kõnelema vaid filmid ise.

Bruno Dumont'i "Jeanne" on kindlasti kõige kummalisem Jeanne d'Arci lugu, mida näha on võimalik. Dumont sai ka väikese tunnustuse – žürii äramärkimise ja rullis diplomi.

Kaader filmist

Sel aastal ei olnud enam suuri meeleavaldusi nagu eelmisel aastal ega ka avalikkuse survet anda Kuldne Palmioks naislavastajale. Céline Sciamma "Põleva naise portree",2 mis räägib kahe naise, maalikunstniku ja tema noore portreteeritava, lähedussuhtest XVIII sajandil, oli küll üks asjatundjate ja kriitikute favoriite Kuldsele Palmioksale ning valitses tunne, et nüüd, mil poliitiliselt enam nii palju ei suruta nagu mullu, võib see auhind teist korda ka naisele minna, aga nii see siiski ei läinud. Tuli auhind parima käsikirja eest, mis on antud olukorras pigem lohutus kui saavutus.

Suured ja väikesed ekraanid

Fookusest oli välja pudenenud ka teine mullune meelisteema, konflikt Net­flixiga. Lühidalt on selle põhjuseks Prantsuse seadus, mis ei luba filmi telesse ja VOD'sse enne kui 36 kuud pärast kinos linastumist. Kui enne oli ebaselge, kas Netflixi filmid võiksid linastuda Cannes'i programmis, siis 2018. aastal kehtestati reegel, et kõik linastatavad filmid peavad saama võimaluse ka kinolevis. See tähendab, et Netflix võib küll osta filme oma valdusse pärast Cannes'is linastumist ja katkestada nende näitamine teistel filmifestivalidel, aga omatoodangut nad praeguse seisuga Cannes'is võistlemiseks välja pakkuda ei saa.

Kui eelmisel aastal valitses veel meelsus, et selle lahingu kaotab Cannes, siis tänavu sai filmipidu hakkama Netflixi peaaegu meenutamata. Kriitik Owen Gleibermani arvates oli tänavune programm oma vaatemängulisusega kinnituseks sellele, et väärtfilmikunstile on vaja nn suurt lina.3 Ta toob teiste hulgas näiteks Victor Hugo "Hüljatute" samanimelise ekraniseeringu,4 mis toob Prantsuse revolutsiooni sündmustiku ja tegelased tänapäeva paljukultuurilise Pariisi geto tänavatele ning kus revolutsionääre kehastavad ülekohut kannatanud noored ja Rahvuskaarti Prantsuse sandarmid, kui nüüd väga laialt üldistada. Selge see, et 2700leheküljelist romaani kahte tundi ära ei pressi, seepärast on tegelased vaid aimatavad (peaosaline Issa ilmselt ikka on Gavroche) ja autor on püüdnud pigem edasi anda revolutsiooniaegset keeva katla õhustikku, milletaolist ta näeb Prantsusmaal ka praegu.

Ühe näitena toob ta ka Quentin Tarantino Mansoni mõrvadest rääkiva ajastupõneviku "Ükskord Hollywoodis",5 mille laiekraanformaat ja erinevale filmilindile – 8mm, 16mm, 35mm –, mittedigitaalselt ülesvõetud materjal on sünergilised just kinolinaga.

Samuti võib öelda, et sellesarnaseid vaatemängulisuse näiteid leiab igast aastakäigust ja ei ole raskust vaadata TVst selliseid filme, kus võttepaigana kasutatakse küll ülilaiu üldplaane ja eepilisi õhuvõtteid, aga mille lugu on selge ja kergesti jälgitav. Loomulikult läheb suur osa kaduma, aga filmi on võimalik jälgida ja sellest aru saada.

Keerulisem on selliste filmidega, mille narratiiv on väga habras või sootuks puudub, ja mille toimimispõhimõtteks on vaataja vangistamine ja järkjärguline hüpnotiseerimine kas korduste või mingi seletamatu veidrusega, mis vajab mõjuma hakkamiseks segamatut pühendumist ja aega. Ehk siis sedasama vangistust, mille eest televiisori ees olev inimene põgeneb esimesel ebamugavushetkel kas telefoni sügavusse või võileivapausile, reguleerides puldiga reaalsuse kulgu talle sobivas suunas – pauside ja kerimisega. Mitu sellist filmi osutus festivali kõige huvitavamaks ja minu meelest on just need näiteks sellest, miks kino on endiselt kõige parem filmivaatamise koht, sest televiisorist ei oleks neid lihtsalt võimalik järjest otsast lõpuni ära vaadata, aga ilma selleta nad suure tõenäosusega ei toimi.

Hispaania avangardisti Albert Serra kirjeldamatu "Vabadus"6 on suure­pärane näide filmist, mis mõjub veel päevi pärast vaatamist, aga pole võimalik öelda, miks. Pärast üürikest sissejuhatavat episoodi, kus näeme 1774. aastal kolme Prantsuse õukonnast välja heidetud libertiini, kes kohtuvad kuulsa saksa vabamõtleja ja naistemehe Duc de Walcheniga (Helmut Berger), et arutada võimalust levitada oma ideid ka Saksamaal. Keskseks ideeks siis vabanemine igasuguse moraali kammitsatest, et anduda täielikult kehalistele naudingutele. Ülejäänud film aga näitab vaid ühes võttepaigas, ühes juhuslikus metsasalus toimuvat aristokraatide orgiat, kus näidatakse kõike libertiinliku vabadusega. Üle kahe tunni kestvas läbinisti trans­gresssiivses filmis segab Serra orgiasse filosoofilisi mõttekäike, mõned naljakad read ja see kõik on kokku nii kummaline, et haarab mingist hetkest täiesti endasse, pakkudes vaatajale huvitava proovikivi: kas ekraanil toimuv peaks tunduma erootiline, ja mida see ütleb vaataja kohta, kui ta seda sellisena tunnetab?

Samamoodi poleks väikesel ekraanil ilmselt mingit lootust Bruno Dumonti "Jeanne'il" (2019), mis on kindlasti kõige kummalisem Jeanne d'Arci lugu. Esimene tund on justkui loodud selleks, et vaataja filmi juurest eemale peletada. Korduvate puiste stseenide jada suudab alistada paljud, aga hakkab seejärel mõjutama mingil kirjeldamatul moel. Pärast väga allegoorilist esimest vaatust keskendutakse Jeanne'i kohtuprotsessile, kus näitlejad kõnnivad nagu etturid laual ja mängivad kohati kirjeldamatult kohmakalt. See kõik on nii originaalne, et klassikalist hea-halb-liigitust ei saagi rakendada. Mulle tundub, et Dumont on loonud midagi väga erilist, täiesti oma filmikeele, aga ta pole sellega veel päris lõpuni jõudnud. Kujutan ette, et Robert Bressoni (keda Dumont kindlasti meenutab) uuenduslikud teatraalsed filmid mõjusid omal ajal sama šokeerivalt. Dumont on filmitegija, kelle igat sammu on praegu põhjust oodata.

Oliver Laxe'i "Tuli tuleb"7 räägib ühe metsatulekahju (ja võimaliku süütaja) loo nii tüünes toonis, et see ajaks hulluks nii mõnegi televaataja. See on nii habras film, et seda saab vaadata ainult kinosaalis, ja ka seal tuleb pingutada. Samasuguseks, kuigi moraalselt ebaõnnestunud näiteks on Kuldse Palmioksa laureaadi Abdellatif Kechiche'i "Mektoub, mu arm. Intermezzo",8 mille kolme ja poole tunnisest kestusest julgelt 90% on kaadris mõni naisetagumik. Kui kõrvale jätta filmi nn mehelik pilk ja justkui eelmisest sajandist pärinev naiste objektis­tamine, mis ei luba filmile anda ühtki punkti üle ühe, üritab Kechiche teha sama – panna kordusega aeg seisma ja püüda lugu rääkida mingi muu vahendiga. Kahju, et ta oma kinematograafilistes eksperimentides on ilmselgelt langenud isiklike erootiliste fantaasiate ohvriks.

Millega vastavad festivali survele voogedastusplatvormid? Netflix ostis õigused festivali teise auhinna ehk Grand Prix' saanud Senegali müstilisele armastus- ja põnevusloole "Atlantika",9 mis räägib Euroopasse põgenemise käigus kadunuks jäänud ning seejärel ootamatult tagasi tulnud Senegali noormeeste mõistuloo. Amazon aga võttis oma valdusse kolmanda preemia, žürii auhinna saanud "Hüljatud". Need kaks ostu on näide sellest, kuidas tänapäeval on selgelt mõõdetav seos Cannes'i festivaliedu ja kaubandusliku edu vahel. "Atlantika" pole iseenesest väga kommertslik film, aga kui vaadata filmide tegevuspaika ja autorite päritolu – "Atlantika" toimub Senegalis, kust on pärit ka Pariisis elav lavastaja Mati Diop, kellest sai muuseas esimene auhinnatud mustanahaline naislavastaja Cannes'i ajaloos; "Hüljatute" režissöör Ladj Ly sünnimaaks on aga Mali – on need veenvaks kinnituseks kuuldustele, et voog­edastusplatvormid eesotsas Netflixiga näevad Aafrikas uut suurte võimaluste maad ja kasutamata turgu, Cannes'i festival eesotsas Thierry Fremaux'ga aga pürib n-ö Aafrika ametlikuks esindajaks Euroopas. "Aafrikast on tulemas uus põlvkond põnevaid filmitegijaid, pool või enam filmidest on naiste tehtud. Naised juhivad seda liikumist ning selle lava on Cannes."10 Tõsi: võistluses oli Aafrikast kaks mainitud filmi ja mõlemad said tippauhinna. Kõike arvesse võttes näeme Cannes'is Aafrika filme edaspidi ilmselt veelgi rohkem. Ja just sellelt pinnalt võib tulla ka vajalik lepitusnoot festivali ja voogedastajate vahel.

Eskapismi vastu

Kuigi oleks lihtne Aafrika filmide ja naislavastajate filmide premeerimise (lisaks Céline Sciamma parima käsikirja preemiale ja Mati Diopi Grand Prix'le võitis parima näitlejanna auhinna Emily Meecham peaosa eest Jessica Hausneri filmis "Väike Joe"11) taga näha poliitilist korrektsust, kinnitas žürii esimees Alejandro González Iñárritu vastupidist: "Tahtsin algusest peale olla kindel, et auhindamisel loeks ainult film. Pole oluline, kes on lavastaja, kust riigist on film pärit või milline poliitiline sõnum sellel on."12 Samuti on ta kinnitanud sotsiaalse relevantsuse osatähtsust tänavuste otsuste juures tsitaadis, mida jagas oma kanalites ka Cannes'i festival ja mis annab hea juhise sündmustiku jälgimiseks: "Filmikunst peab püüdma tõsta sotsiaalset teadlikkust üle kogu maailma." Nende kahe ütluse valguses pole keeruline mõista, miks jäi oodatud auhinnast (ükskõik millisest) ilma Tarantino, kelle film on hoolimata ajaloo intrigeerivast ümberkirjutusest ikkagi ennekõike meelelahutuslikku laadi, ja tema staatus ning lootus, et tal on õigus sümboolselt taas auhind saada täpselt 25 aastat pärast seda, kui ta oli 1994. aastal Cannes'is võitnud "Pulp Fictioniga" Kuldse Palmioksa ja muutnud täielikult maailma filmikunsti kurssi, ei leidnud õigustust, kuna "luges ainult film".

Iñárritu tsitaat sotsiaalsest teadlikkusest aga läheb sügavamale kui üks Tarantino ja seda võib võtta teadliku vastaspositsiooni võtmisega Holly­woodile, kus tegeldakse juba aastaid valdavas mahus fantaasiate tootmisega. 2018. aasta maailma tulusamate filmide esikümnest leiame lausa kaheksa (!) puhast eskapistlikku fantaasiafilmi (tegelikult üheksa, kui mõelda, et ka "Võimatu missiooni" viimasel osal13 ei ole reaalsusega suuremat pistmist), ning Iñárritu näeb enda ja Cannes'i võimatu missioonina maailma tagasivõitmist liibuvate kostüümidega superkangelaste, võlurite ja üleloomulike olendite käest.

Peapreemia sai aga üks kriitikute lemmik ja ka minu eelistatuim film võistlusprogrammist – "Parasiit". Korea tipptegija Bong Joon-Ho uus film konkureerib julgelt tema parimate teostega ja räägib sellest, kuidas vaene perekond imbub teenindava personalina ühte rikkasse perekonda, et oma parema elu unelmates ohtlikult kokku segada unistus ja reaalsus. Nagu korealaste puhul tihtipeale, iseloomustab ka "Parasiiti" tihe, kompaktne ja pöörderohke käsikiri. Ja kui tegevustik juba jookseb nagu õlitatud masinavärk, on autoril aega hakata lugu vürtsitama ka nappide kommentaaridega klassivahe ja sotsiaalse staatuse kohta, lastes "Parasiidil" paista lihtsa filmina, mis puudutab ka sügavamat mõõdet idale omasel delikaatsel moel, ilma seda meile näkku surumata. Hoolimata filmilikult utreeritud sisust ja tugevast žanrifilmielemendist, on ka "Parasiit" vägagi siin ja praegu toimuv lugu, mille keskmes on tõelistena tunduvad inimesed tõelise tundeeluga.

Kõnekas on, et võit läks teist aastat järjest Aasiasse, eelmisel aastal oli võitnud Hirokazu Kore-Eda "Poevargad"14 auhinna Jaapanile. Küsimusele, kas sellest aastakäigust tuli ka midagi sellist, mis filmikunsti kulgu jäädavalt mõjutab, ma siiski nii kindlalt jaatavalt vastata ei suuda kui mõnel varasemal korral.

1 Brent Lang. Cannes Grows More Inclusive, Boosts Number of Female Filmmakers. Variety, 18. IV 2019.
2 "Portrait de la jeune fille en feu", Céline Sciamma, 2019.
3 Owen Gleiberman. Netflix, Schmetflix: At Cannes 2019, the Movies Needed Every Inch of the Big Screen. Variety, 26. V 2019.
4 "Les misérables", Ladj Ly, 2019.
5 "Once Upon a Time in… Hollywood", Quentin Tarantino, 2019.
6 "Liberté", Albert Serra, 2019.
7 "O que arde", Oliver Laxe, 2019.
8 "Mektoub, My Love: Intermezzo", Abdellatif Kechiche, 2019.
9 "Atlantique", Mati Diop, 2019.
10 Tambay Obenson. "Atlantics": Netflix's Aggressive Africa Push Continues With Acquisition of Cannes Grand Prix Winner. Indiewire, 25. V 2019.
11 "Little Joe", Jessica Hausner, 2019.
12 Gregory Ellwood. Cannes Jury on their "Unanimous" Palme d'Or Decision & Elle Fanning's Surprise Contributions. Theplaylist.net, 25. V 2019.
13 "Mission: Impossible – Fallout", Christopher McQuarrie, 2018.
14 "Manbiki kazoku", Hirokazu Kore-eda, 2018.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: