Tõnu Karjatse filmikomm. Filmikompaniide hukk? ({{commentsTotal}})

"Twin Peaks" 2017. Autor/allikas: kaader sarjast

Kui 1980ndatel hakkas levima kaabeltelevisioon, mille filmikanalid hakkasid varmalt kasutama tõusvat VHS turgu ja vaid VHSidele toodetavat materjali, ei osanud ilmselt keegi veel unistadagi ajast, mil omavõrguga kanal saab sedavõrd mõjukaks, et seljatab isegi suured filmikompaniid. See on praegu toimumas.

Striimiteenust osutavad Netflix (varade suurus hinnanguliselt 8,2 miljardit USD) ja Amazon pööritavad hoopis priskemaid summasid kui Paramount Pictures (2,9 miljardit USD) või Sony Pictures. Sellised summad võimaldavad üle osta juba valmis filme ja võimekaid tegijaid ning pakkuda neile finantsilist ja loomingulist sõltumatust. Vaatamata sellele, et toodang jääbki ringlema vaid striimikanalitel ja kinno ei jõua, on see vähemalt praegu, kui Netflixi ja Amazoni tüüpi filmitootjate haare alles kujunemas, üpris mitmekesine ning filmiloojad saavad välja tulla vabade fantaasiatega nagu Cannes’is linastunud Bong Joon Ho “Okja” (2017). “Okja” räägib antud kontekstis mõneti sümboolse loo väiksest tüdrukust, kes teeb kõik, et päästa rahvusvahelise kompanii käest oma suurt ja pehmet fantaasialooma.

Selle filmi saabumist PÖFFile niisiis ootama ei pea, sest film on juba Netflixis vaadata, mis on vaatajale ju igati mugav moodus uusi ekraanitöid näha. Samas on festivalide ja kinolevi tulevik tume, sest striimimiskompaniid on alles filmimaailma vallutamist alustamas. Nagu ütles filmilevitaja Timo Diener, teeb Netflix reegleid ise ja nii nagu talle sobib. See tähendab väikeste filmilevitajate tooret kõrvalelükkamist ehk siis seda, et kinopublik peab leppima kas kunagiste kassafilmide järgede või siis võimalikult laiale publlikusegmendile tehtud linatöödega. Muidugi pole kõik sedavõrd must valge, sest kinotehnika areneb samuti ja kodukino ei paku veel suure saali heli- ja pildikvaliteeti, rääkimata ühisest filmielamusest.

See on ka see, millele rõhuvad festivalid. Üks maailma olulisemaid filmipidusid, Cannes'i festival oli sunnitud muutma festivalireegleid ja tulevast aastast ei pääse sinna filmid, mis pärast kinolevis ei linastu. Samas on filmitegijal, olgu ta režissöör, operaator, stsenarist, toimetaja või näitleja, ees valik - kas töötada hea raha eest musta auku, see tähendab mõnele striimimiskompaniile, kes ei avalda isegi seda, kui palju su filmi on vaadatud või jätkata vana viisi, siit ja sealt oma autoriidee jaoks olematuid finantse kokku kraapides. Häid filme ja tegijaid riskib striimimisfirmadele kaotada ka PÖFF. Festivali juht Tiina Lokk ütles, et suhtub netflixide pealetulekusse rahulikult, sest ka see, kui filmi näidatakse samal ajal kusagil mujal kui festivalil, on see ikkagi reklaam filmile ja selle kaudu ka festivalile.

Kui VHS-formaat võimaldas loomisvabadust ja televisioon kui filmitootja pakkus filmitegijale kiiret raha ja vaheldust, siis striimikompaniid on võtmas kogu pakki. See tähendab ka muutust senises tele- ja filmitööstuse vahelises väljakujunenud tasakaalus. Kuidas see kõik hakkab mõjutama filmide valikut ja publiku käitumist, seda näeb eelolevail aastail.

Legendaarne režissöör David Lynch on väitnud ühes oma viimastest usutlustest, et muutunud olukorra tõttu filmitööstuses ta enam täispikki kinofilme ei tee. See võib olla ka emotsionaalselt pillatud fraas, mitte kindel otsus, sest nagu näitab äsja Showtime kanalil koduekraanidele jõudnud kultussarja "Twin Peaks" uus hooaeg, suudab Lynch end väljendada ka digitaalse audiovisuaalmaailma reegleid ja võimalusi arvestades. "Twin Peaksi" uus hooaeg algab sealt, kus lõpes aastal 1991 teise hooaja viimane osa. Kui olla veel täpsem, siis "Twin Peaks: The Return" algab punktist, mille pani Lynch 1992. aasta täispika filmiga „Twin Peaks: Fire Walk With Me“, kus Laura Palmer lubab tema tapmist uurinud agent Dale Cooperile ette kohtuda 25 aastat hiljem. Nende kohtumine toimub paralleelmaailmas, kuhu agent Cooper on takerdunud sellest ajast peale, kui kaksikelu elanud neiu mõrva uurimine selles kummalises väikelinnas lõpes.

"Twin Peaksi" värske hooaeg sisaldabki viiteid vanadele osadele ja selle tausta tundmine on uute osade jaoks üpris vajalik. Äärmiselt meeldiv on näha 25 aasta tagant eelmistest osadest tuttavaks saanud näitlejaid samades rollides, see on nagu klassikokkutulek, kus vaatad üle, mis on su vanadest sõpradest saanud. Praegu on Showtime näidanud kaht esimest osa, iga nädal lisandub järg. Nüüdne "Twin Peaks" on veel müstilisem ja ka kriipivalt õudsem kui vanemad osad. Lynchil on eelis kasutada pildi ja heli digitöötlustehnikaid ning -lahendusi, mida 1990ndail veel polnud. Need mõjuvad kohati koomiliselt, kuid Lynch näitab, et suudab vaatajat vapustada ja tungida inimese psühholoogia soppidesse, kuhu ise muidu vaadata ei julge.

Hea ja kurja dualism on uues "Twin Peaksis" veel selgemalt piiritletud, ühtlasi on sarja geograafia laienenud väikelinnast välja. See juhtub taas, on üks sarja motosid. "See“ on kurjus, mis inimeses peitub, müstiliselt peidetud paralleelmaailm, mis ilmutab end ootamatult ja šokeerivalt. Kurjus otsib endale keha ja võib väljundi leida väga mitmesuguseis vormes. Seda Lynch alateadvuse varjatud salongide kaudu näitabki.

Seda, et sarjadest on kindel tee täispikkade filmide juurde, näitab Netflixi vaatajaharjumuste uuring, millest selgub, et pärast sarja järjestikust vaatamist tahavad kliendid vaadata täispikka filmi. "Twin Peaksi" juures on valikus olnud peamiselt David Lynchi ja Quentin Tarantino tööd. Seega, kino ja autorifilm ei kao kuhugi, vaatamata sellele, kes ja kui palju maksab.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: