Ebamugavaks teeb filmi selle teema - isekus, võimu kuritarvitamine ja konformism, mille toimimismehhanismid said eriti selgeks totalitaarrežiimi tingimustes. Sellest, et see mõtteviis pole kuhugi kadunud ka avaramate arenguvõimalustega kapitalismis, annavad tunnistust kasvõi praegugi käivad kohtuprotsessid korruptiivsete poliitikute ja ärimeeste üle. See on vastastikune kasu, ringkäendus, kus hüve vahetatakse hüve nagu kaup kauba vastu. Hřebejki "Õpetajanna" rekonstrueerib Bratislava koolielu 1980. aastate lõpu Tšehhoslovakkias, kui sotsialismileeri kuuluv riik nautis suhtelist majanduslikku autonoomiat Moskva kontrolli all.

Bratislava kooli gümnaasiumiastme klassi tuleb vene keele, slovaki keele ja ajaloo õpetajaks Maria Drazdechova (Zuzana Maurery), klassiga tutvumist alustab rinnakas kontsakingadel daam sellest, et lapsed peavad ennast tutvustades ütlema ka oma vanemate töökohad.

Kui uus võrgustik kaardistatud, saab tööle asuda: tunnistusel  häid hindeid soovivad lapsevanemad peavad vastutasuks ise oma võimaluste raames panustama - kes käib poes, kes parandab lambivarju või lõikab juukseid, kes muretseb uue pesumasina..

Probleem tekib siis, kui ühe tüdruku isa ei nõustu töökoha kaotamise kartuses sokutama õpetaja küpsetatud kooki Moskva lennukile. Ühe perekonna traagika kasvab sümboolselt laiemaks protestiks kogu nõukogude aegse korra ja omakasumajanduse vastu; filmi võtmelistes stseenides lastevanemate koosolekul paljastub ka see psühholoogiline mehhanism, millele totalitaarne kord üles ehitub - ühelt poolt annab sellele alust inimeste hirm, mis taandub alalhoiuinstinktile, teisalt aitab võimureid konformism, mis kohaneb igasuguse ühiskondliku korraga, olgu see kui alandav tahes. Vähemusse jäävad need, kes lähtuvad moraalsetest väärtustest nagu ausus ja õiglus.

Hřebejki “Õpetajanna” räägib võimupositsiooni ärakasutamisest, äraspidisest kodanikuühiskonnast, kus ka ühiskondlikud suhted on allutatud naturaalmajandusele.  Neile, kes selle ühiskonna on läbinud, mõjub see ehmatava košmaarina, neile aga, kes sellest pääsenud, hoiatusena samasuguste repressiivmehhanismide eest, mis peidavad end ka tänapäevas.