Filmi peategelane Ismael (Mathieu Amalric) on stsenarist ja režissöör, kes töötab filmi kallal oma kadunud vennast ning püüab üle saada 20 aastat tagasi kadunuks jäänud ja surnuks kuulutatud abikaasa Carlotta Bloomi (Marion Cotilliard) kaotusest. Ta tutvub sarmika Sylviaga (Charlotte Gainsbourg) ja asub tööle, kui ühel päeval ilmub välja Carlotta, lüües kõikuma kujunema hakkava uue elukorralduse.

Cannes’i filmifestivali sel kevadel avanud “Ismaeli vaimud” pole müsteerium, ehkki pealkirja või treileri järgi võiks seda arvata. Tegemist on klassikalise psühholoogilise draamaga, mille keskmes isiklike muredega maadlev kunstnik, püüdes neid lahendada teraapilise loomeprotsessi kaudu. Ismaeli peamiseks vaimuks on ta enda suutmatus vaadata peeglisse - ta ei oska leida vastust, miks Carlotta ta juurest ära läks või õigemini, mis veel hullem, ta ei suuda püstitada isegi seda küsimust. Desplechin ei juurdle samuti nende põhjuste üle, miks kaunis naine abikaasa ja isa hülgab, vaid keskendub Carlotta tagasitulekuga kaasnevatele raputustele meeste maailmas, minnes meheliku egoismi ahvatlevasse lõksu.

“Ismaeli vaimud” pole ühtlane film, kohati on ta sama rabe nagu Ismaeli tegelaskuju ise, keda Desplechini üks lemmiknäitlejaid Mathieu Amalric nauditavalt edasi annab. Desplechin pendeldab bergmanliku psühhodraama ja seiklusfilmi vahel, tuues kammerlikku armukolmnurka aeg ajalt sisse Ismaeli lavastatud (või kirjutatud või hoopis mõeldud) spioonifilmi stseene. Filmi meeldejäävamad hetked on episoodid Carlotta ja Sylviaga, kui need kaks naist ja suurepärast näitlejat teineteist tundma õpivad ning püüavad uues olukorras hakkama saada.

Neis stseenides peituvale potentsiaalile saada filmi kandvaks osaks ja neid tegelaskujusid kehastavate näitlejate andekusele vaatamata ei pühenda Desplechin sellele kuigi palju aega, vaid eelistab näidata Ismaeli tema otsustamatuses. Asja veel keerulisemaks tegemiseks toob Desplechin sisse ajalised nihked, viies tegevustiku mitu korda paar aastat tagasi. Ajahüpete eesmärk jääbki selgusetuks, võibolla soovis lavastaja seeläbi selgitada tegelaste motiive või karaktereid või anda hoopis võimaluse kujundada alternatiivreaalsus, andes sündmustikule värske lähtepunkti, uue alguse ja suuna.

Desplechini “Ismaeli vaimud” on soodne võimalus režissööriga kaasa mõelda ja ka tutvuda selle prantsuse kinos üpris nimeka filmitegija värske tööga. Desplechini paremaid filme tuleb aga otsida ta filmograafiast.