Tõnu Karjatse filmikomm. Kaurismäki humanismi jagub ka põmmpeadele ({{commentsTotal}})

"Teispool lootust" Autor/allikas: Kaader filmist

Tõnu Karjatse jätkab suvel Klassikaraadio filmikommentaaridega ERR kultuuriportaalis. Seekord on vaatluse all Aki Kaurismäki "Teispool lootust".

Aki Kaurismäki kuulub nende režissööride hulka, kelle kohta öeldakse, et ta teeb kogu elu ühte ja sama filmi. Kuid nagu ka paljud teised sellesse n-ö kategooriasse kuuluvad filmilavastajad, on ta leidnud oma ainulaadse viisi, kuidas iga linatöö muuta meeldejäävaks ja iseseisvaks looks selles oopuses.

Kaurismäki iga film on eraldi lugu ühest maailmast, mis paigutub Soome. Kui kohamääratlusega ei saa reeglina eksida, sest vaid mõne erandiga (Prantsusmaa) toimub Kaurismäki filmide tegevus Helsingis, siis ajamääratlus on veelgi tinglikum. Kaurismäki kannab 1950–60ndate murrangu esteetilist vaimu, seda nii lavastuslikult kui ka kunstilise poole pealt – edwardhopperlikud üldplaanid ja värvivalik, film noir´ilikud valguslahendused, "rautalanka"-muusika ning 1960ndate automargid ja jukebox. Kõik need elemendid on olemas ka Kaurismäki uues filmis "Teispool lootust", mis äsja ka Eestis kinodesse jõudis.

"Teispool lootust" ("Toivon tuolla puolen") räägib kahe mehe saatuse ristumisest tänapäeva Helsingis. Taustaks Soome ühiskonda justkui sisse kirjutatud majandusraskused ja pagulaskriis, mis toob Helsingisse Süüria sõjapõgeniku Khaledi (Sherwan Haji). Kivisöelaevaga Poolast saabuv Khaled saab töökoha oma elus uue lehekülje pööranud Wikströmi (Sakari Kuosmanen) kõrtsis Keltainen Tuoppi (Kuldne Toop), kuid kõik ei suju üleüldse ladusalt ja Soome tänavail levima hakanud äärmuslus ei anna tumedanahalisele mehele aega kohanemiseks. Wikström esindabki seda laiade autode ja härrasmeeste maailma, kelle noorus möödus rock’n’roll´i ja bluusi saatel, Khaled märgib turbulentse aja ohvrit, eksootilist külalist, keda on vaja aidata.

"Teispool lootust" on mõtteline järg Kaurismäki eelmistele filmidele. Siin kohtuvad "Le Havre’i" (2011) põgeniketeema ja "Kauas pilveet karkaavat" (1996) tegelaste unistused väikeettevõtlusest toitlustusäris. 1996. aasta ja 2017. aasta filmi ühendab ka üks kõrvaltegelane nimega Melartin. 1996. aasta filmis mängis teda Sakari Kuosmanen, nüüd on samanimeline tegelane Tommi Korpela, kes aitab Soome tuua Khaledi õe.

Kaurismäki ei kasuta midagi juhuslikult, nimi Melartin on võetud Soome heliloojalt, minimalistliku romantika esindajalt Erkki Melartinilt, kes tegutses läinud sajandi alguses. Samas on Kaurismäki universumis selle siseseid liikumisi, mille põhjuseid teab režissöör ise – nii näiteks on 2017. aasta filmis Koistinen väike armas koeranäss, samas oli samanimeline 2006. aasta filmi "Äärelinna tuled" ("Laitakaupungin valot") peategelane.

Kaurismäki portreteerib üht teatud murrangut inimese elus etapil, mil noorusele omane rapsimine on ammu unustatud ja senine stabiilsus on end ammendanud. Kaurismäki lootus ongi väga küpset laadi, see on nende inimeste lootus, kes on elult peksa saanud, kuid kes sellele vaatamata ei loobu oma unistustest. Kaurismäki filmide kangelased on tavalised, lihtsad, kinnise loomuga Soome inimesed, kel pole elule mingeid erilisi nõudmisi. Nende unistused on samuti väikest ja tagasihoidlikku laadi: üks omaenda väike äri või töökoht, mis annab sissetuleku, katus pea kohal ja soe söök.

Süüriast Soome põgenenud Khaled ei ole siin mingi erand, temas puudub kriminaalne soon, mida immigratsioonivastased ja ka võimuesindajad näevad igas elamisloata piiriületajas. Kaurismäki näitab, et inimese põhiolemuses on üksteist aidata ning bürokraatia ja äärmuslus on tihti ühe mündi kaks külge. Khaledile tulevad appi mitte need, kes on institutsionaalselt selleks seatud, vaid need, keda samamoodi koheldud, kes on jäänud ette tugevamatele ja võimukamatele.

Vananev Wikström ja noor Khaled on omavahel loomult sarnased, neil on sisemine uhkus ja väärikus, mis lähtub humanistlikest põhimõtetest, olemuselt on mõlemad introvertsed, vaatamata erinevustele temperamendis. Khaledi ja Wikstörmi ühendab teiste Kaurismäki filmide tegelastega ka nende "kohatus", pagulastemaatika toob selle Kaurismäki lemmikkujundi eriti selgelt välja.

Nad on oma kohalt elus välja aetud vägivallaga, Soomes kordub see tsükkel väiksemas mastaabis: pommide heitmine elumajadele Süürias võrdub rassistide poolt bussiaknasse visatud õllepudeliga Helsingis. Kaurismäki humanism on kõikehõlmav, seda jagub isegi ööhämaruses nugadega vehkivatele argpükslikele põmmpeadele, kes oma mõtlematus julmuses on pelgalt haletsusväärsed.

Kaurismäki ei võimenda levinud negatiivset stereotüüpi pagulastest, halba valgusse satuvad hoopis soomlased ise oma ükskõiksuse ja tuimusega. 19. sajandist pärit rahvusluse ideoloogiline anakronistlik grotesk paljastub eriti selgelt stseenis, kus ka soomlane soomlastki ära ei tunne.

"Teispool lootust" seab taas inimese vastakuti jäiga süsteemiga nii bürokraatlikul kui ka kogukondlikul ja üksikisiku tasandil. Kaurismäki näitab, et selle vastasseisu ületamiseks pole vaja muud, kui märgata ning mõista teist inimest enda kõrval.

Treiler:

Toimetaja: Madis Järvekülg



Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv.

Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: