Aki Kaurismäki kuulub nende režissööride hulka, kelle kohta öeldakse, et ta teeb kogu elu ühte ja sama filmi. Kuid nagu ka paljud teised sellesse n-ö kategooriasse kuuluvad filmilavastajad, on ta leidnud oma ainulaadse viisi, kuidas iga linatöö muuta meeldejäävaks ja iseseisvaks looks selles oopuses.

Kaurismäki iga film on eraldi lugu ühest maailmast, mis paigutub Soome. Kui kohamääratlusega ei saa reeglina eksida, sest vaid mõne erandiga (Prantsusmaa) toimub Kaurismäki filmide tegevus Helsingis, siis ajamääratlus on veelgi tinglikum. Kaurismäki kannab 1950–60ndate murrangu esteetilist vaimu, seda nii lavastuslikult kui ka kunstilise poole pealt – edwardhopperlikud üldplaanid ja värvivalik, film noir´ilikud valguslahendused, "rautalanka"-muusika ning 1960ndate automargid ja jukebox. Kõik need elemendid on olemas ka Kaurismäki uues filmis "Teispool lootust", mis äsja ka Eestis kinodesse jõudis.

"Teispool lootust" ("Toivon tuolla puolen") räägib kahe mehe saatuse ristumisest tänapäeva Helsingis. Taustaks Soome ühiskonda justkui sisse kirjutatud majandusraskused ja pagulaskriis, mis toob Helsingisse Süüria sõjapõgeniku Khaledi (Sherwan Haji). Kivisöelaevaga Poolast saabuv Khaled saab töökoha oma elus uue lehekülje pööranud Wikströmi (Sakari Kuosmanen) kõrtsis Keltainen Tuoppi (Kuldne Toop), kuid kõik ei suju üleüldse ladusalt ja Soome tänavail levima hakanud äärmuslus ei anna tumedanahalisele mehele aega kohanemiseks. Wikström esindabki seda laiade autode ja härrasmeeste maailma, kelle noorus möödus rock’n’roll´i ja bluusi saatel, Khaled märgib turbulentse aja ohvrit, eksootilist külalist, keda on vaja aidata.

"Teispool lootust" on mõtteline järg Kaurismäki eelmistele filmidele. Siin kohtuvad "Le Havre’i" (2011) põgeniketeema ja "Kauas pilveet karkaavat" (1996) tegelaste unistused väikeettevõtlusest toitlustusäris. 1996. aasta ja 2017. aasta filmi ühendab ka üks kõrvaltegelane nimega Melartin. 1996. aasta filmis mängis teda Sakari Kuosmanen, nüüd on samanimeline tegelane Tommi Korpela, kes aitab Soome tuua Khaledi õe.

Kaurismäki ei kasuta midagi juhuslikult, nimi Melartin on võetud Soome heliloojalt, minimalistliku romantika esindajalt Erkki Melartinilt, kes tegutses läinud sajandi alguses. Samas on Kaurismäki universumis selle siseseid liikumisi, mille põhjuseid teab režissöör ise – nii näiteks on 2017. aasta filmis Koistinen väike armas koeranäss, samas oli samanimeline 2006. aasta filmi "Äärelinna tuled" ("Laitakaupungin valot") peategelane.

Kaurismäki portreteerib üht teatud murrangut inimese elus etapil, mil noorusele omane rapsimine on ammu unustatud ja senine stabiilsus on end ammendanud. Kaurismäki lootus ongi väga küpset laadi, see on nende inimeste lootus, kes on elult peksa saanud, kuid kes sellele vaatamata ei loobu oma unistustest. Kaurismäki filmide kangelased on tavalised, lihtsad, kinnise loomuga Soome inimesed, kel pole elule mingeid erilisi nõudmisi. Nende unistused on samuti väikest ja tagasihoidlikku laadi: üks omaenda väike äri või töökoht, mis annab sissetuleku, katus pea kohal ja soe söök.

Süüriast Soome põgenenud Khaled ei ole siin mingi erand, temas puudub kriminaalne soon, mida immigratsioonivastased ja ka võimuesindajad näevad igas elamisloata piiriületajas. Kaurismäki näitab, et inimese põhiolemuses on üksteist aidata ning bürokraatia ja äärmuslus on tihti ühe mündi kaks külge. Khaledile tulevad appi mitte need, kes on institutsionaalselt selleks seatud, vaid need, keda samamoodi koheldud, kes on jäänud ette tugevamatele ja võimukamatele.

Vananev Wikström ja noor Khaled on omavahel loomult sarnased, neil on sisemine uhkus ja väärikus, mis lähtub humanistlikest põhimõtetest, olemuselt on mõlemad introvertsed, vaatamata erinevustele temperamendis. Khaledi ja Wikstörmi ühendab teiste Kaurismäki filmide tegelastega ka nende "kohatus", pagulastemaatika toob selle Kaurismäki lemmikkujundi eriti selgelt välja.

Nad on oma kohalt elus välja aetud vägivallaga, Soomes kordub see tsükkel väiksemas mastaabis: pommide heitmine elumajadele Süürias võrdub rassistide poolt bussiaknasse visatud õllepudeliga Helsingis. Kaurismäki humanism on kõikehõlmav, seda jagub isegi ööhämaruses nugadega vehkivatele argpükslikele põmmpeadele, kes oma mõtlematus julmuses on pelgalt haletsusväärsed.

Kaurismäki ei võimenda levinud negatiivset stereotüüpi pagulastest, halba valgusse satuvad hoopis soomlased ise oma ükskõiksuse ja tuimusega. 19. sajandist pärit rahvusluse ideoloogiline anakronistlik grotesk paljastub eriti selgelt stseenis, kus ka soomlane soomlastki ära ei tunne.

"Teispool lootust" seab taas inimese vastakuti jäiga süsteemiga nii bürokraatlikul kui ka kogukondlikul ja üksikisiku tasandil. Kaurismäki näitab, et selle vastasseisu ületamiseks pole vaja muud, kui märgata ning mõista teist inimest enda kõrval.

Treiler: