Koos Chad Stahelskiga väntas Leitch 2014. aastal ka märulisarja “John Wick” esimese filmi, “Plahvatuslik blond” on ta esimene iseseisev lavastustöö, filmi üheks produtsendiks on ka Lõuna-Aafrika päritolu Charlize Theron, kes mängib filmis peaosa.

Antony Johnstoni graafilise romaani “The Coldest City” (2012) põhjal vändatud filmis kehastab Theron briti spiooni, kes saadetakse 1989. aastal Berliini, et kätte saada topeltagentide võrgu andmestik, mis ähvardab lekkida Nõukogude Liidu poolele. Nagu spiooniromaanides tavaks, on ka Johnstoni romaani ja Leitchi filmi intriig spioonide vastastikuses ülemängimises ja saladuskattes, mis kerkib alles filmi lõpuminuteil.

Filmi eeliseks on märulistseenide lavastamine ning sellele ongi läinud Leitchi ja Theroni tandemi peamine aur. Leitch on mitmel pool ülistanud Theroni füüsilist võimekust võitlus- ja märulistseenides, kus ta väidetavalt pole kasutanud ka dublanti. Nii on ka “Plahvatusliku blondi” tipphetk kaheksaminutine käsivõitlus treppidel, mis justkui oleks üles võetud ühe võttega. Tegelikult on seal paar lõiget, kuid mulje on haarav, seda on filmiveebides jõutud juba kiita aasta parima märulistseenina ja ilmselt jääb see Leitchil ka visiitkaardiks edasiste lavastajatööde juures. See on dünaamiline, jõuline ja üpris realistlik, Theroni kehastatud Lorraine on vilgas, paindlik ja leidlik, kasutades kurikaeltega võitlemiseks juhuslikke esemeid ning ruumi eeldusi.

Jonathan Sela kaameratöö hoiab kähmlejatega aupaklikku distantsi ja seda ei rikuta ka montaažiga. Ehk siis trikimeistri tööpõldu puutuv on Leitchil paigas, käsivõitlusest mööda Berliini tänavaid kulgevate tagaajamisteni välja, ja see ongi, mida sellest filmist oodata. Sellega seonduvad lahutamatult Charlize Theroni ekraanisarm ja füüsilised eeldused. Theron on näitleja, kel ette näidata üle 50 rolli äärmiselt erineva tasemega filmides, üks ta õnnestunumaid ja samuti füüsiliselt nõudlikumaid osatäitmisi on olnud sarimõrtsukas Aileen Wuornos Patty Jenkinsi filmis “Koletis” (Monster. 2003), mis tõi Theronile ka Oscari.

“Plahvatuslik blond” jätkab naiskangelase ekraanikuvandit, mille Theron lõi George Milleri maailmalõpujärgses märulis “Mad Max: Raevu tee” (2015), kus Theroni kehastatud Imperaator Furiosa sai filmi sisuliselt kandvaks tegelaskujuks varastades kogu sära “Mad” Max Rockatanskylt (Tom Hardy). Veidi kaugemalt filmiajaloost leiab briti telesarja “Dempsey and Makepeace” (1985-1986), kus Glynis Barberi blond politseiohvitser on oma olemuselt Theroni Lorraine’ile väga sarnane. Sisemiselt jääb Theroni tegelane Leitchi filmis pinnapealseks nagu ka kõik teised tegelaskujud. Muidugi pole üks koomiksi põhjal tehtud märul see teos, millest otsida karakterite psühholoogilist sügavust, päevakohasust või filosoofilist teravust, ehkki - miks mitte? Leitch pole aga suutnud minna kaugemale filmi allikaks olnud piltromaani üheplaanilisusest ega vormida materjali enamaks kui paljaks pildiks pildist. See on mudellik lõks, millele lihtne toetuda, eeldades, et vaataja tahabki näha stereotüüpseid lahendusi nii pildis kui ka tegelastes kuni püüdlikult pursitud puise vene keeleni nõukogude luureagentidel.

Külma sõja lõpuaastaid ja Berliini müüri langemist taustaks võtval ekraanilool puudub igasugune ideoloogiline mõõde, ajaloosündmused on pelgalt dekoratsioon kavalate luureagentide omavahelisele mõõduvõtmisele. Selles suhtes võib Leitchi “Plahvatuslikku blondi” isegi ajatuks lugeda, seda enam, et žanrile ega piltromaani ekraniseeringutele ta midagi juurde ei anna. Filmist ülevaate saamiseks piisab treilerist ja kaheksaminutilisest trepimäruli episoodist, siis ei jõua tüdimus peale tulla.

Leitch näitab “Plahvatusliku blondiga”, et head märulit on raske teha ja selleks ei piisa kaunist näitlejannast, läbimõeldud märulistseenidest ega stiilsest kunstnikutööst. Stiili on selles filmis rohkem sisu, sisuta jääb aga asi lahjaks ja seda ei päästa ka püüdlikult ajastutruu soundtrack New Orderist Nenani.