Arvustus. Plahvatuslik, aga õnneks mitte blond film

Uus film kinos
“Plahvatuslik blond”
Lavastaja David Leitch
Osades Charlize Theron, James McAvoy, John Goodman
7/10
Aega võttis, aga filmimaailma tähtsad ninad on hakanud aru saama, et ainult maskuliinsuse ja testosterooniga enam ei müü ja soorolliteadlik publik ootab üha enam just tugevaid naiskangelasi. Eriti võimsalt on võimalusest kinni haaranud Oscari-võitja Charlize Theron, kes mängis esmalt üle nimikangelase märulis “Mad Max: Raevu tee” ning naaseb nüüd briti salaagendina spioonipõnevikus “Plahvatuslik blond”.
“John Wicki” juures kaaslavastajana tuleristsed saanud David Leitchi film viib vaataja 1989. aasta Berliini. Külm sõda on kohe lõppemas, müür juba otsast langemas ja üldse on kõigil väsitavast geopoliitilisest mängust kopp ees, kuid lavalt lahkuda sündmused spioonidel ja mitmikagentidel veel ei luba. Üks neist, Theroni kehastatav Lorraine saabub tooma tagasi varastatud nimekirja, mis sisaldab kõigi kolleegide nimesid, ja leidma Nõukogude luurele teavet müünud reeturit. Jagatud linnas ristuvad tema teed lisaks rohketele eri poolte jõmmidele isepäise Percivali (oma parimas nihilistlikus vormis James McAvoy) ja naiivsevõitu prantslanna Delphine’iga (Sofia Boutella).
Koomiksil põhinev lugu põrgatab kokku retrovaimus paranoilise spioonitrilleri ja modernse märuli. Tulemuseks saadud kokteil on vormi marss üle sisu, kuid sellisena sümpaatselt eneseteadlik ja rõhutatult cool. “John Wicki” filmide värvika vägivallaga on siin ühtteist ühist, salapärased tegelased ja poliitiline taustsüsteem muudavad “Plahvatusliku blondi” õnneks tollest ka märksa tõsiseltvõetavamaks ja kaalukamaks.
Kes ekraanile toodud spioonimängude tavadega kursis, aimab enamiku sisulistest lahendustest küll varakult ära. Filmil ei õnnestu malendeid kordagi nii intrigeerivalt seada, et mõni tõeliselt loominguline või värske käik isegi võimalik tunduks. Pea kahetunnine kestus mõjub seetõttu pisut liiasena, eriti kuna ühel hetkel hakkavad ka vormilahendused korduma. Lausa paroodiliseks muutub, kui järjekordse lööma algusest annavad märku järgmise uue laine või süntpopi hiti avanoodid.
Tehniliselt on “Plahvatuslik blond” siiski stiilne ja haarav töö ning osavalt valitud muusikalisel saatel on selles tähtis roll. Blondie, The Clash, New Order, ning kui mängima hakkab Peter Schillingi “Major Tomi” saksakeelne töötlus, võib kihla vedada, et kaugel pole Nena “99 Lufballoons” ja film ei peta ootusi. Pilt käib heliga kenasti kaasas, värvipalett vaheldub sobivalt tumedate interjööride ja neoonvärves ööelu vahel. Märul on füüsiline ja efektne. Eriti meeldejääv on pikk ja vägivaldne võitlus kortermaja trepikodades ja ruumes, mida jagub näiliselt ühe võttena õige mitmele minutile.
Kogu välise särtsu ja küllusliku stiili juures kogeb vaataja toimuvat peategelase Lorraine’i kaudu. “Plahvatuslik blond” elab ja sureb seetõttu ühes kangelannaga ja Theron veab kaaluka vastutuse jõuliselt välja. Ta veenab nii murtu ja piinatu kui kuratlikult salakavala pokkerinäona, nii suitsustel ülekuulamistel kui efektselt koordineeritud madinastseenides. Kogu näitlejateansambel on tugev paberil ja praktikas, lisaks Theronile, McAvoyle ja Boutellale astuvad üles Eddie Marsan, Til Schweiger, John Goodman ja Toby Jones. Lorraine’i ja Delphine’i romanss kisub seejuures ehk liiga eksploitatsiooni valda, kuid lisab niigi rajule filmile veel ühe vürtsika noodi.
Ärgu saadagu valesti aru, “Plahvatuslik blond” võõristab ilmselt mõnegi vaataja sagedase pinnapealsuse ja kohatise pingepuudusega. Lahti rulluvat spioonilugu saaks ilmselt rääkida kordades tempokamalt, põnevamalt ja üllatusterohkemalt. Trafaretsete vaatemängude ja vormilt üheülbaliste märulite ajastul on aga tegemist silmapaistva stiiliharjutusega, mis jääb meelde detailselt läbimõeldud heli- ja pildikeelega.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme