Tõnu Karjatse filmikomm: kui kaugele on võimalik traditsioonide hoidmise nimel minna? ({{commentsTotal}})

Deniz Gamze Ergüveni film
Deniz Gamze Ergüveni film "Mustang" Autor/allikas: t24.com.tr

On ajatuid ja on päevakajalisi filme.Türgi päritolu lavastaja Deniz Gamze Ergüveni "Mustang" kuulub nende sekka, mille kohta võib öelda mõlemat. "Mustangis" kohtuvadki kaks maailma - üks, mis kuulub minevikku ja teine, mille päralt on tulevik.

Muidugi ei taha minevikku kuuluv maalim sellise saatusega leppida ja teeb kõik, mis võimalik, et aega peatada. Ehk siis, Ergüven väljendab noorte neidude üleskasvamise loo kaudu konflikti traditsionaalse ühiskonna, oma aja ära elanud tavade konserveerimisse kapseldunud kogukonna ja isiklikku otsustusvabadust ihkavate tänapäeva noorte inimeste vahel. Vastamisi on põlvkonnad ja käsitlused ühiskonnast ning inimesest. Täpsemalt - naise kohast Türgi ühiskonnas. Tegelikult saaks samasuguse filmi teha ka Iraanis, Liibanonis või mõnel teisel islamimaal toimuva põhjal, siis oleks kontrastid muidugi veelgi teravamad, samuti saab tegevustikku üle kanda ka Euroopasse või Ühendriikidesse, kuid sel juhul räägiks film juba äärmustest. Kõige ehmatavam on selle loo juures, et me ei tea, kui kaugele on valmis minema kõik need, kes astuvad tulihingeliselt üles "püha perekonna ja veel pühamate traditsioonide kaitseks". Nagu näitab Ergüven, on need inimesed oma ideede kaitsmise nimel valmis kõigeks, endal püstol vöö vahel n-ö enesekaitseks tolknemas.

"Mustangi" teeb suureks äärmiselt haarav lugu, vaimustav teostus ja vapustavad näitlejatööd. Lugu on elust enesest ja seetõttu me ka ei kahtle selles, mida näeme. Ergüven kirjutas "Mustangi" oma elukogemustest tõukudes, kuid kui kultuurilised erinevused ja religioossed veendumused kõrvale jätta, pole "Mustang" muud kui lugu üleskasvamisest ja kasvatamisest. Viis peatselt meheleminekueas õde, filmi peategelased, ei igatse muud kui oma isa ja ema, keda neil juba aastaid ei ole ning nad peavad üles kasvama vanaema ja onu käe all. Ema on nad projitseerinud oma õpetajale, kes filmi avakaadrites linna tagasi sõidab. Isa pole projitseerida kellelegi, sest despoodist onu kuuluks pigem kuhugi õudusfilmi. Eriti südamlikuks teeb filmi selle vaatepunkt - sündmused antakse edasi tüdrukute silme läbi, kusjuures keskmes on noorim õde, Lale. Tema rollis teeb oma esimese osatäitmise unustamatu Güneş Şensoy. Üliarmas Lale on tüdrukutest ka kõige isepäisem ja söakam, tema karakterile ongi kirjutatud lugu edasiviivad momendid. Omaette isiksus on iga tüdruk sellest perekonnast ja Ergüven on need karakterid oma esimeses täispikas mängufilmis ka korralikult visandanud.

Teiseks meeldejäävaks tegelaskujuks ongi tüdrukute onu Erol, keda mängib Ayberk Pekcan, kes tegi kaasa ka Nuri Bilge Ceylani filmis "Winter Sleep". Vuntsipahmaga despoot on armsa tüdrukukese vastand nii füüsiliselt kui vaimselt - need ongi konflikti peamised poolused, ülejäänud elemendid jäävad sinna vahele. Alguse saab sündmusteahel süütust lõbutsemisest mere ääres, kus poisid tüdrukuid kukile võtsid, seda pealtnäinud külaelanikud lugesid sellest välja aga hoopis midagi muud. Onu Erol otsustab tüdrukud seepeale majja sulgeda ja laseb aknadki trellitada. Teguviis, mida ei võtaks ilmselt ette ükski vanem, kes vähegi soovib oma suureks sirguvate lastega kontakti hoida. Lugu on sedavõrd põnev, et unustad, et vaatad filmi, Ergüven teeb selle filmiga midagi sellist, milleni mõned jõuavad alles pärast mitut linatööd.

Paralleeli võib siin tõmmata Sofia Coppolaga, kelle läbimurdefilm "Süütud enesetapud" ("The Virgin Suicides", 1999) rääkis samuti täiskasvanuikka jõudvatest, üksi kasvavatest õdedest. Ka Coppolal oli enne esimest täispikka filmi ette näidata kaks lühimängufilmi nagu Ergüvenilgi. Sarnaseid jooni on filmidel veel - tüdrukute jõudeolekustseenide poeetiline malbus, sama on isegi õdede arv. Kui Sofia Coppola film sai vaid MTV ja Young Hollywood auhinna, siis Ergüveni filmi on Euroopas premeerinud aasta parimana Euroopa Filmiakadeemia ja ta esindab Prantsusmaad eelseisval Oscari galal võõrkeelsete filmide kategoorias. Ilmselt on just see film ka peamine rivaal peafavoriidile, Ungari lavastaja Lazlo Nemesi filmile “Sauli poeg”, mis on hoopis laiema ajaloolise ja dramaatilise haardega. “Mustang” toob aga kaudselt sisse ka need teemad, mis on käimasoleva üleilmse väärtustekonflikti aluseks - islamiäärmusluse levik ja traditsionalistide kramplikud tõmblused muutuvas maailmas, meenutagem kasvõi vaidlusi kooseluseaduse ümber.

"Mustangit" võikski koos vaadata nii konservatiivse kui ka liberaalsema maaimavaate pooldajad ja pärast koos avalikult nähtut arutada, see aitaks maandada ehk pingeid, mis kipuvad tekkima pelgalt trükki jõudnud väljaütlemiste põhjal.

"Mustangit" näidatakse vähe, sest teised filmid tulevad peale, aga paljudele võib just see film olla üheks aasta filmielamuseks. See on film, mida võib vaadata ka mitu korda ja ta väärtus ei kahane.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: