Mul on kodumaise draama "Perekonnavaled" kohta üht-teist positiivset öelda küll, ent esmalt toon välja kaks peamist põhjust, miks Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi käe all valminud filmi täielikult nautida ei suutnud, jättes siinkohal isegi kõrvale tõsiasja, et film on silmnähtavalt odav: mitmete naeruväärsusele kalduvate momentide pärast osutus raskeks seda täiesti tõsiselt võtta ning ma ei saanudki lõpuks hästi sotti, mis on loo tuum; mida see öelda tahab.

Seansi jooksul imestasin muudkui, millal jõutakse mingisuguse selge fundamentaalse probleemini, millele keskenduda. Film vaatleb konfliktset talendikatest muusikutest koosnevat perekonda, mille liikmetel sadakond saladust ja häda, aga minus ei kutsunud nende depressiivses mullikeses siplevate kitsarinnaliste interpreetide vaevad üldse resonantsi esile — ma ei hoolinud neist oluliselt rohkem kui filmis sümboolset osa täitvatest linnukestest, kes ei erinegi kuigi palju inimtegelastest, olles pistetud puuri ja vilistades väikeseid võluvaid meloodiaid.

Pean aga tõdema, et mind intrigeerisid filmi teatav mõtlikkus ja kompaktsus — omadused, mis kehtivad näiteks ka Vainokivi dokumentaalide puhul. Ilmselt madala eelarve tõttu puuduvad filmist näiteks uhked kaugplaanid linnast, kus mainitud perekond elab; tegevus toimub valdavalt nende ilmetus kodus ja muusikakoolis, kus Tambet Tuisu mängitud Egon ootamatult dirigendiks peab hakkama, asendamaks äia Pauli, kes saab avastseenis insuldi ja toimetatakse haiglasse. Kitsaid näotuid tube leidub filmis küll ja küll, aga ometi pole see teostuselt isikupäratu.

Näiteks valgustajad on teinud korralikku tööd. Eriti andekas aga just kaadrikompositsioon: kui Egoni napsulembene ämm hüsteeritsema hakkab, hävitades majas valitseva vaikuse tigedate sajatustega, jälgib kaamera naist läbi akna, mis annab kenasti edasi, kui häbiväärne ja alatu võib olla antud pere liikmete käitumine. Egoni ämm on küll tobedavõitu karakter; muhelesin alati, kui ta rüüpas kodus kavalatesse kohtadesse peidetud pudelitest salaja alkoholi.

Väga hästi on tehtud paratamatult "Whiplashi" meenutavad stseenid, kus Egon üha võimukamalt dirigeerib, ja Tuisk on dirigendina vähemalt sama usutav kui Märt Avandi oli kogenud vehklejana.

Mul on ühtlasi hää meel, et filmis lööb kaasa professionaalsete instrumentalistide kollektiiv (selline mulje jäi igatahes mulle), sest vastasel juhul ei pruugiks orkestri hoolikas musitseerimine siin ehk kuigi veenvalt mõjuda.

"Perekonnavalede" hädad on ennekõike seotud süžeega, mis selline hajali ja logisev, pannes kukalt kratsima. Näiteks on filmis ühesainsas stseenis naine, kes väidab end olevat haiglavoodis lebava Pauli armuke, ent seejärel unustatakse tegelane täielikult; teda isegi ei mainita. Laine Mägi poolt mängitud naise funktsioon on meile teadustada, et Paul on truudusetu, aga sa jääd hiljem mõtlema, miks ta niiviisi lihtsalt tuli ja läks. Tehniline teostus on märgatavalt asjatundlik, kuid sihitu igavapoolne lugu tekitab nõutust ning mingisugust emotsionaalset sidet tegelastega ei tekigi.

Uimane film inimesele, kes viskab enne magamaminekut hambad veeklaasi.