Tallinn Music Weeki seekordne avapidu oli üliambitsoonikas. See ei olnud mingi ühe saali pidu, vaid Kultuurikatlas oli avaüritus hõivanud suisa kolm saali ning õhtu jooksul kõlanud muusikat on keeruline mingi ühtse nimetajaga kokku võtta. Kui üldse midagi, siis oli see valik ehk eklektiline. Bändide tohutu energia oli aga tihti täiesti vastupidine - kes elas sedavõrd väljapoole, et sul oli seda valus kuulata, kes surus end niivõrd muusika varju, et sa pidid isegi silmad sulgema, et sellest läbi näha.

Peo avanud I Wear* Experiment ei andnud kuulajale hetkekski hingamisruumi - esmakordselt oli võimalik kuulda paljusid uue plaadi lugusid, kus segunesid nii saksa techno kui prantsuse elektroonika. Pööritasin hetkeks justkui silmi, et millega siis mind nüüd veel suudetakse üllatada, kui juba säärane energia pulbitses avaetteastena lavalt, aga asi kasvas veel. Pöördeliselt.

Juba korduvalt Tallinn Music Weekil esinenud Sturle Dagsland ei ole siit planeedilt. Võinoh, ta võib olla siit, aga ta ei ole inimene, kohe kindlasti mitte. See, mida ta laval teeb, milline on tema hääleulatus ja millise energiaga ta muusikasse siseneb - seda ei ole lihtsalt võimalik sõnadesse panna. Ta karjub, röögib, kiljub ja teatud hetkedel on sul tunne, justkui need helid tekitaksid temale ühel hetkel füüsilist valu, teisel orgasmi, kolmandal lõikaksid taaskord sügavaid lihahaavu. See on painajalik ja "vahin-suu-lahti-imestusega" etteaste, mis õpetab ilmselt igale vaatajale midagi.

Nils Gröndahl esines ka. Ta on peaaegu sama ulmeline tegelane kui see Sturle - ta näitab, et viiuliga raiumine võib olla punk. Muusika, mis on justkui loodud Kultuurikatlasse. Industrial, mis on nii häiriv ja südametu, et see ebameeldivus pakub mingit veidrat rahulolu.

Nende artistide kõrval oli tol õhtul aga ka suurel hulgal väga unenäolist muusikat, mis võib-olla pärast kolme niivõrd energilist plahvatust tundus minu jaoks pisut kohatu. SHIPSEA on selline kajav magamistoaelektroonia, mis laenab ideid klassikalisest muusikast ja astub neil helimaastikel ülima rahulikkusega. Black Lotus Experiment näitas samavõrd rahulikku tšillivat elektroonikat, kus puhkpillid segunesid kergete instrumentaalse hip-hopi biitidega. NOEP astus ka üles, aga ta on lihtsalt igav. Kanadas elav eestlanna Kara-Lis Coverdale jäi minu õhtu viimaseks esinejaks - ühtlaselt voogav helilaine, mis enda eksperimentaalsuses tundus nii loogiline. Pigem kuulan teda laivis, kui albumilt, sest plaadil tundus see muusikat vastupidi väsitav.

Õhtu olulisimaks bändiks peetud The Membranes koos kammernaiskooriga Sireen on enneolematult koomiline. Vanad peerud laval kargamas, kui neil tegelikult enam midagi öelda ei ole - pole enam säärast energiat ega silmapaistvust nagu varem. Enamik lood kõlasid sellise peopungina, mis sobiks suvaliseks taustamuusikaks keskmisel Eesti sünnipäevapeol. Kooriseaded üritasid seda muusikat justkui keerulisemaks muuta, aga ma ei tea. Välja kukkus ikka nagu õllekõrvane jaur.

Iseenesest oli aga tore üritus. Emotsioonid paiskusid seinast-seina ja sai väga huvitava läbilõike hullumeelse muusika eklektikast. Tallinn Music Week on avatud, nautigem seda üritust järgmised kaks päeva!