"Iseseisvuspäev: Uus rünnak" ("Independence Day: Resurgence")
Kuigi tulnukad ja maaväline invasioon on juba suht eilne teema, siis lähen Roland Emmerichi filmi vaatama kasvõi ainult fakti tõttu, et 1996. aastal õnnestus mul Kosmose täistuubitud higises kinosaalis näha selle algversiooni, mis mu põhimõtteliselt oma efektidega õhku ahmima pani. Kardan, et vanameistri järg on kõike muud kui huvitav, aga riskin selle teadmisega ja lähen ikkagi. Tahaks ikka näha ka, mida Emmerich siis seekord meile ette kuulutab - kas maailmahävingut või õnnelikku lõppu? Kinodes 1. juulist.

"Neoondeemon" ("Neon Demon")
Taani lavastaja Nicolas Winding Refn oli mu üks lemmikuid juba ammu seda, kui mees “Drive’ga” maailma endast rääkima pani. Tema “Bronson” Thomas Hardy'ga peaosas oli mu üks 2008. aasta lemmik, tema 2013. aasta film “Ainult jumal andestab” aga totaalselt segadusseajav jamps. Mulle meeldivad režissöörid, kelle filmid inimesi kahte lehte ajavad. Mul on tunne, et “Neoondeemon” on üks selliseid. KIndlasti mitte hitt, aga sellest hakkavad kõik rääkima. Kinodes 15. juulist.

"Tondipüüdjad" ("Ghostbusters")
“Tondipüüdjate” algsed versioonid toredatest 1980ndatest olid mu ühed noorpõlvelemmikud. Respekt, et vanad filmid ikka ja jälle uuendatud kuues kinolinale tuuakse, kuigi ma ei saa tihtilugu aru, miks seda tehakse. Kogu filmi promokampaania on mulle jäänud suhteliselt arusaamatuks ja ei tekita just kõige kindlamat tunnet. Lähen ja vaatan, äkki ma eksin ja saan suve suurima kinoelamuse. Seda on sageli juhtunud. Kinodes 29. juulist.

“Suitsiidisalk” ("Suicide Squad")
Vastupidi “Tondipüüdjatele” tekitab DC koomiksifilm “Suitsiidisalk” just nimme tundmuse, et tulemas on midagi ägedat, tõeline pauk kuuma suvesse. Kirjutasin mõni aeg filmi “Superman vs Batman” arvustades, et mult võeti ära viimanegi lootus näha koomiksimaailmas midagi head, aga riskin ja lähen veel vähemasti ühte koomiksiekraniseeringut vaatama. Praktiliselt pool aastat on küllaldaselt pikk aeg nende kahe filmi vahel, et vanad haavad unustada. Ma loodan väga, et tegemist tuleb ühe laheda möllufilmiga. Kinodes 5. augustist.

“Captain Fantastic”
Kuidas minna vaatama filmi, millest ma midagi ei tea? Aga nii tulebki, põhimõtteliselt puhtalt lehelt. Mu noor kolleeg kiitis filmi ülivõrdes, kui nägi seda Cannes’is ja miski kuues meel ütleb, et tal võib õigus olla. Sisututvustust lugedes ei saa küll päris täpsest žanrimääratlusest sotti, aga pidavat olema hea tragikomöödia, kus üks silm naerab ja teine nutab. Mida ühelt healt filmilt veel võib tahta. Kinodes 12. augustist.