Rebisin kile ümbert ära. Vaatasin veidi eemalt ja puurisin eriti lähedalt. Paitasin paar korda. Võtsin plaadi karbist ja panin sisse. Ootused olid nii kõrged, et käed värisesid ja mõte hakkas ka juba sassi minema. Kõigi juttude põhjal peaks olema vist parim Eesti plaat läbi aegade. Play.

"Madman Mantra". Udust kerkivad vaikselt värelevad ning otsekui haihtuvad vokaalid, mille järel tuleb samm-sammult ka instrumentatsioon. Aga Ouu oleks selle loo ajal nagu pohmellis. Rütmitu psühhedeelia mässib sind enda võrku, kuni loo teises poolest ärkab Ouu äkitselt sellest joovastusest ja kitarr hakkab aina valjemini vinguma. Pohmell ei ole täielikult kadunud, mõnus rammestus jätkub kuni lõpuni. Millest neil pohmell on? Narkootikumid? Alkohol?

"Manticore". Öisel sumiseval Dubai tänaval kõlab kusagilt kaugelt muusika. See on õrnalt helisev ja sätendav, ilus muusika. Aga see on kõik pettus, sest tegelikult lammutavad nad kogu südamest. Suurejooneline psühhedeelia ja garaažrokk, meenutades kohati Jefferson Airplane'i - see lugu on täis kavalust ja mängulisust, mis loobivad kuulaja emotsioone skaala õrnemast otsast kuni maskuliinseima tipuni.

"Scandal Sandals". Ma näen pisut seda Ouu'd, kes on mulle tuttav plaadilt "Sammalhabe" - siin on segu nullindate raadiofolgist ning ohtralt eplikcore'i, kuid see ei kõla enam nagu prooviruumis konutav noortebänd. Nad veiderdavad ja tantsivad ringi nagu hullud, see on staadioni-psühhedeelia.

"Triangle". Ma ei tea, kuidas Ouu seda teeb, aga ma kujutan ette, kuidas Jimmy Page, John Paul Jones ning John Bonham on laval. Aasta on 1973, Led Zeppelin on maailma olulisim bänd ning nad esitavad seda lugu. Laval on koos nendega aga Ouu liikmed ning sellest sünnib midagi hämmastavat. Kedagi ei huvitagi enam Robert Plant, ta seisab tahapoole, prožektorite valgusest välja. Ouu on rambivalguses ja see lugu paneb mitukümmend tuhat inimest kaasa hüüdma. Ausalt, mis toimub?

Ma panin siin plaadi vahepeal pausile ning otsustasin, et alustan pärast uuesti. Juba need esimesed neli lugu on niivõrd võimas komplekt, et ma ei peaks vist isegi edasi kuulama. Mõni aeg tagasi ütlesin, et I Wear* Experimenti plaat kõlab nii hästi, nagu ükski plaat pole siinmail varem kõlanud. Phäh. Ouu lükkab nad sõrmenipsuga pikali. Siin ei ole master-programmis täpsust ühe millisekundi peale keeratud, Ouu muusika on korraga ekstravagantne ning pohhuistlik, elitaarne ja proletariaatlik.

"La Maison de l'Horreur". Lugu laob kaardid lauda sarnaselt Arctic Monkeys'e viimase plaadiga "AM". See on meloodiline ning sõbralik rokkmuusika, mis röövib suurel hulgal raadioeetrit ning sobib heal juhul klubissegi. Aga Ouu pole nii lihtne bänd, sest kusagilt lendab kohale suur parv doom-nahkhiiri, kes kibekiirelt sellest loost läbi lendavad. Nad ei jäta midagi maha, kuid 20 sekundit toimub vahepeal mingisugune hullus. Edasi läheb mitmetahuline raadiorokk nagu varem, kuid segadus on tekitatud. Perversne õudusfilmimuusika.

"Foam". Armas indie-folk. Noorte tüdrukute südamed on võidetud ning Ouu plaat pannakse sisse Ewert & Two Dragonsi asemel. Kitarr mängib õrna meloodiat ja vokaal poeb kiirelt südamesse. Kuid vaht hajub, see on ainult kattevari. Laia sihtgrupi kelmus, mis toob inimesed kohale ja pakub neile siis vastutasuks rikkalikku pop-psühhedeeliat. Täielik elurõõmu ja hea energia plahvatus. Pluss need sündid, mis ootamatult täiesti uued dimensioonid sisse toovad!

"Casanova". Teist korda tunnen ma vana Ouu'd. Sel korral mitte niivõrd kõlade pärast, vaid just meeleolu tõttu. Erilise õhinaga tehtud rock, mis tahabki olla pisut räpane ja veidi logiseda. Nagu mingisugune vana lihvimata demolindistus, mis toorena albumile jõudnud on - seal on korraga suunamata, abstraktne pauer, mis seguneb noorusliku häbelikkuse, pehmusega. Pisut nagu algusaegade Kings of Leon, kes jõi ja laaberdas, kuid vahepeal lõi välja usklik taust. Mõnusalt totter komplekt.

"Take Me Back in Time". See on kindlalt Tame Impala. Ma ei tea, miks nende lugu on sattunud Ouu plaadile, aga see on Tame Impala. Ma olen selles veendunud. Äkki on Ouu üldse üks suur pettus. Nad on mind sellel plaadil juba korduvalt ninapidi vedanud, aga ehk neid polegi olemas. Nad on lihtsalt rühmitus, liikumine. Aga miks teeb Tame Impala ühele Eesti bändile loo?

"El Pueblo Sonido". Kuidas see kõlaks, kui korraga satuksid lavale valged hullumeelsed psühhedeelikud ning mustad elust, ilust ja õnnest purjus afromuusikud. Noh, kuulake seda lugu, täpselt see on juhtunud. Ouu on mänginud nii mustade kui valgete nuppudega. Teeselnud psühhedeelia kõrvale afrot, kuniks need kaks sulanduvad üheks. Afropsühhedeelia, mis lammutab. Lõhub. Purustab. Ja siis väsib ning vaibub vaikselt.

Oh jah. Kas just läbi aegade Eesti parim, aga kindlasti teetähis, millele vaadata tagasi ning millelt suunata pilk ka tulevikku. Maksimumpunktidest ei anna aga sel korral kindlasti mööda vaadata.

Tihe ja väsitav plaat, mis pakub pikaks ajaks rõõmu, seega võite julgelt need paarteist eurot kulutada selle peale. Mida paremat selle raha eest ikka saab?