Arvustus. Peadpidi potti ehk vihakõnega vihakõne vastu ({{commentsTotal}})

"Avameelselt arvamisest" Autor/allikas: Facebook

Must Kast
"Avameelselt arvamisest"
Autorid: Lennart Peep ja Märt Koik
Mängib Märt Koik
Esietendus 15. septembril 2016

Noor näitleja ja koomik Märt Koik kritiseerib konservatiivset maailmavaadet, süüdistades selle esindajaid empaatiavõime puudumises. Paraku võtab konservatiivse vihakõne vastu mineja ette oma ristiretke vihakõne ja demagoogia vahendeid kasutades.

Tartu Genialistide Klubi saalis etendatav lavastus on kui usulise äratuse kihutuskoosolek: lavale astunud Märt Koik püüab saalitäiele publikule kirglikult oma liberaalset maailmavaadet maha müüa, rääkides ära "oma loo“ vihasest konservatiivist empaatilise liberaalse maailmavaatega inimeseks sirgumisest.

Empaatiavõimet rõhutab Koik korduvalt – kuidas see konservatiividel puudub, aga "liberastidel“ on. Paraku unustab ta konservatiivide aadressil vihakõnet pidades ja neid sildistades oma empaatiavõime sujuvalt ära – neile tal seda ei jagu, igaüks saab litaka kirja, kes tema arvamust ei jaga.

Üldse on kummaline minna teatrisaali, lootes saada sünteesitud kunstilist elamust, kuid satud hoopis justkui partei noortekogu või usulise äratuse koosolekule, kus kõigest teistsugusest naeruvääristava teerulliga üle sõidetakse. Vahet pole, milline on saalis istuva inimese maailmavaade, sellist vihast sildistamist kuulates tekib kaitserefleks ning tahaks küsida, miks Koik ennast paremaks peab ja milles see väljendub? Kus on ta kiidetud empaatiavõime teistsuguste inimeste vastu ja miks ta ise oma demagoogiavõtetes esitletud võitlusvahendeid kasutab, kui need põlgust väärivad? Miks liberaalse maailmavaate omanik võib argumentum ad hominemi käiku võtta, aga konservatiiv ei või? Kas eesmärk pühendab abinõu?

Oleks see stand-up siis vähemalt naljakas! Jah, kohati on (valdavalt teistsuguse maailmavaatega inimeste sildistamise hinnaga siiski), aga mitte piisavalt, et selle eest mööndusi teha. On lihtsalt 50 minutit suhteliselt tüütuks muutuvat vihakõnet inimeste aadressil, kes ise vihakõnet peavad. Pada ja katel. Sellest on kahju, sest oma vaimukaid momente etenduses ju täitsa on (kuidas kirjutada vihast anonüümset netikommentaari), kuid see sumbub omaenese vihavõtetesse.

"Lahjaks jäi," võttis elamuse kokku tundmatu noormees, kes loobus võimalusest jääda pärast etendust saali näitlejaga anonüümset kommenteerimist edasi lahkama. Arusaadav, et etendusejärgset ajupesu enam otsa ei soovinud, ehkki Koik on kahtlemata veenev ja teismelise räägiks ta küllap ka ära. Täiskasvanu jaoks jäid aga tema plakatlikud seisukohad lõpuni põhjendamata ja empaatiast puudu.

Lavastuse põhiprobleem on selge lähteülesande puudumine: autorid Lennart Peep ja Märt Koik ei mõelnud ilmselt hästi läbi, mille eest nad piletiraha küsivad, kui mõtteid paberile asusid kribama. Kas oli soov teha teravat, ühiskonnakriitilist ja satiirilist lavastust või suunata inimesi jõuga liberaalset maailmavaadet omaks võtma, sest see on ainus võimalus? Vaatajana saalis tekkis tunne, nagu topitaks vägisi peadpidi vetsupotti, et soovitud sõnum jõuga kohale jõuaks.

Niisiis hoidus ka Koik ise konservatiividele ette heidetud argumenteeritusest - kas teatri ülesanne ikka peaks olema nii otsesõnu poliitikat teha ja suunata? Või siis võinuks olla väike hoiatus juures: see siin ei ole mingi teatritükk, see on naeruvääristav vihakõne konservatiivse maailmavaate vastu, kasutades samu vahendeid, mida kritiseeritakse.

Poliitikakool on Eestis NO99 poolt juba palju intelligentsemalt, vaimukamalt ja säravamalt ära tehtud. "Avameelselt arvamisest“ käis sellest latist kauge kaarega mööda.

P.S. Niisiis, kriitika ei käi mitte Koigi maailmavaate, vaid selle tutvustamiseks valitud vahendite aadressil. Sellisel kujul pole vaja seda ju tingimata teatrilavalt teha.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: