Mihhail Lotman. Barbaarsuse pealetung ({{commentsTotal}})

Tartu Ülikooli raamatukogu viskab oma raamatuid prügimäele. Professor Mihhail Lotman sattus märkama.

Kreeklased olid ksenofoobid. Nende jaoks olid kõik välismaalased barbarid, õigemini, sõna 'barbar' tähendaski välismaalast. Barbaritel olid lisaks võõramaisele päritolule veel mõned omadused. Nad olid salakavalad, jõhkrad, rumalad jne. Barbarid tegid barbaarseid tegusid. Nad ei hinnanud kultuuri ning hävitasid kultuuriväärtusi.
 
Antiikaeg on ammu möödas, kuid barbaarne käitumine ei ole kusagile kadunud. ISIS lammutab arhitektuurimälestisi, Taliban õhib ja tulistab tükkideks unikaalseid Buddha kujusid, Boko Haram hävitas sufi templi ja mošee Timbuktus jne. Siiski on põhilist raevu barbarites alati tekitanud raamatud ja raamatukogud, kuna need ei olnud mitte ainult mingi rahvuskultuuri osa, vaid neisse on talletatud rahva mälu ja identiteet. Totalitaarsed valitsejad on põletanud või makulatuuriks raiunud terveid raamatukogusid, ISIS on hävitanud tuhandeid raamatuid ja käsikirju, Boko Haram on põrmustanud ainulaadseid islami allikaid koondavaid raamatukogusid Malis. Ajaloost teame, et kaliif Omar I (‘Umar ibn al-Khaţţāb) lasi kuulsa Ktesiphoni raamatukogusse kuulunud käsikirjad visata Eufrati jõkke. Legendi järgi hävitati tema käsu peale ka veel kuulsam Aleksandria raamatukogu. (Osad ajaloolased kahtlevad küll sellise käsu olemasolus, kuid fakt on see, et araablaste vallutus tegi Aleksandria raamatukogule lõpu).

Ei maksa aga arvata, et selline kultuurivaenulikkus on omane ainult islamistidest barbaritele. Ka kristlastel (kristlikel barbaritel) on nii mõnigi vägitegu kirjas. Cromwelli väed hävitasid Iirimaal hulgaliselt kloostrite raamatukogusid, 30-aastase sõja jooksul hävitati kloostrite raamatukogusid üle kogu Euroopa, Ameerika revolutsiooni ajal põletasid britid maha Kongressi Raamatukogu, koloniaalväed põletasid Birma kuningliku raamatukogu jne. Ehk kõige kuulsam on Diego De Landa maiade koodeksite põletamine, see ei olnud lihtsalt barbaarsus, vaid kulturitsiidiakt.

Picture
Diego Da Landa viskab tulle maiade kultuuri. Fernando Castro Pacheco seinamaal.
 
Niisiis, asi ei ole islamis, vaid sissetungijates, kes ei hooli kohalikust kultuuripärandist või lausa vihkavad seda.

Tartu Ülikooli raamatukogu on juba kuid (alates möödunud aasta juuni lõpust) olnud suletud. Mis on korvamatu kahju Eesti teadus-, haridus- ja kultuurielule. Ülikool ilma raamatukoguta on nonsenss. Ei saa siiski öelda, et raamatukogu üldse ei funktsioneeriks: on avatud pop-up lugemissaalid, kus on võimalik kasutada mõningaid raamatuid. Põhilistest fondidest aga raamatuid kätte ei saa. Samas on aga käimas vilgas fondide tühjendamine. Ei, raamatuid ei põletata, ei hakita, ei uputata jõkke. Need lihtsalt visatakse prügimäele.

Picture
 
Visatakse nii, et raamatud lagunevad. (Fotod: 5x Mihhail Lotman)

Eriti valus oli näha 19. sajandi väljaandeid, mis pudenesid koost, nii et kaaned eraldusid sisust. Küsisin raamatukogu töötajalt, miks nii tehakse, ning ta vastas, et need on kõik duplikaadid ja fondidesse on jäänud mitu eksemplari. Korjasin prooviks ühed kaaned raamatult, mida isegi oleksin tahtnud lugeda: "Geschichte der Deutschen Dichtung. Von den ältesten Denkmälern bis auf die Neuzeit." Autoriks on omal ajal tuntud kirjanik Otto Roquette, kes andis omapärase ülevaate ka saksa luule ajaloost. Kahjuks ühtegi eksamplari sellest raamatust Tartus enam ei ole.

Picture
Okupatsioonieelseid raamatuid koju laenutada ei saa. Kuid nende osised saab kätte raamatukogu kõrval olevast prügikastist.
 
Raamatukogu taga seisis kuus konteinerit hävitamisele määratud raamatutega ja need olid täidetud vaid tänase päeva jooksul. Mul pole mingeid andmeid selle kohta, kui palju ja kas üldse on raamatuid välja visatud varem ja kui palju on plaanis seda veel teha. Kõige kurvem on sealjuures see, et hävitustöö taga ei ole Stalin ega Hitler ega teisedki võõrvallutajad. Barbarid, kes ei oska mitmete põlvkondade jooksul kogutut ja talletatut väärtustada, oleme me ise.

Picture
Mõtle roheliselt: sorteeri prügi
 
Ei oleks arvanud, et hakkan veel vanast peast prükkariks, aga täna tõepoolest võtsin raamatukogutöötaja lahkel loal mõned prügisse määratud raamatud ja mõned isegi otse prügikastist.
Picture
 
Picture
Päästetud raamatupisku
 
P.S. Mida siis teha, kui millegipärast tekkis pakiline vajadus raamatutest lahti saada? Elame ju e-riigis, oleks ju võinud lisada raamatukogu veebilehele äraantavate raamatute nimekirja. Neid võib isegi müüa sümboolse hinnaga, mis kompenseeriks tehtud jõupingutused. Võib-olla hoiaks isegi kokku prügiveo kulutuste arvelt.
 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: lotman.ee



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: