;paranoia teeb Kukus kah music weeki

30. märtsi õhtust 2. aprilli hommikutundideni rullub legendaarses Kuku klubis lahti festival festivali sees ehk Tallinn Music Week Kuku Showcase, mida kureerib eksperimentaalkirjastus ;paranoia.
Kui kirjastus ;paranoia askeldab seal, kus kohtuvad kirjandus ja kunst, kompavad Kuku sõukeisi artistid piire muusika ja etenduskunstide vahel. Muusika on küll primaarne, aga lavaline kohaolu, tegevus, ja visuaalne pool kannavad samaväärset laengut ja sõnumit kui helikeel. Siin võib kohata ka teatud avangardsust või ebakonventsionaalsusi, mis nihutavad kuulajat/vaatajat mugavustsoonist välja.
30. märtsil astuvad üles Hannaliisa Uusma uut indie-souli punti HUNT, ambient-techno-jazzi duo Kaido Kirikmäe ja Robert Jürjendal, Vatikani transtsendentaalse psühhedeelia duo TAU, nihkefolkar Indrek Spungin, Sankt Peterburgi uusromantiline postpop Sobranie 8 18 ning muusikamõiste piire jalge alla trampiv müraetendus Punkt Nihu.
31. märtsil paneb hullu Vilniuse post-jazz uusveidrus Sheep Got Waxed, Lasnagorski elektrooniline punkpalett PVC16, Sankt Peterburgi multimeedia poeet ja produtsent Viktor Isayev ehk БЦХ, käre indie-rocktrio Kanadast Bad Pop, parmupillitransistor Meisterjaan, Moskva kraut-rocki üksus Spasibo, kodukamara elektroonik Kadajane ning Kiwa ja Marko Mäetamme veripunane space-rock asi Karamell.
1. aprillil annaavad etenduse austraalia soul-poppar Joel Sarakula, kosmoserokkarid White Sparks, happepunkarid St Cheatersburg ning Sankt Peterburist elektroonika trio SPTNK, reivihipid Электрофорез ning SHORTPARIS, kelle kontserdid meenutavad kaasaegse kunsti performance’e, kus kasutatakse muuhulgas pille.
Juhuslik ei ole festivali koha valik mitte. Kuku klubi asutati juba kodanlikus eestis 1935 ja on ühtlasi vanim tänini tegutsev klubi Tallinnas kui kristlased ja vabamüürlased välja arvata. Kuku klubi loodi kunstirahvle, et neil oleks oma koht, kus koos käia, et nad mujal jalus ei tolgendaks. Algusest peale on olnud klubil eriline, boheemlaslik aura. Imeväärsel mole säilis see ka läbi terve nõukogude okupatsiooni, mil Kuku oli justkui hele vabaduse saareke punases impeeriumis. See oli omamoodi puhastuskamber, sünergiaruum, kus kõigi loovate erialade inimesed käisid koos pidutsemas ja režiimi pilkamas.
Ka nüüd, tõejärgsel ajastul, kui ei tea enam, kuhu istuda või astuda, või mida teha kui internet välja lülitatakse, on Kuku klubi jätkuvalt koht, kus võib ilma igasugu poliitkorrektsuseta pidu panna ja nautida vabaduse vaimu.
Toimetaja: Valner Valme