Arvustus. Meisterjaani omamoodi elektropop
Uus album
Meisterjaan
"Tüdrukud, elekter ja tuul" (ise välja antud)
7/10
Etno-tekno ekstsentrik Meisterjaan on jõudnud neljanda albumini. Varasema loominguga võrreldes on saund oluliselt elektroonilisem, folgi mõjud on jäänud tagaplaanile. Täitsa ilma parmupillita siiski Jaan Tätte juunior läbi ei saanud. Uus plaat sisaldab rikkalikult hüpnootilisi helimaastike, mis on saavutatud korraliku analoogtehnikaga. Artist kasutab luuperit, sünte, sekventsereid, helieffekte, kitarri ja muidugi enda häält. Seekordne album sisaldab rohkem lüürikat ning appi tulevad ka külalisesinejad. Stiililt valitseb elektropop ja sõnad on lihtsad ja elulised, toon muretu ja rõõmus.
Avapaugu annab hull ja kentsakas "Fakdap", mille tausta on sisse laulnud Tiina Adamson, kes siin kasutab pseudonüümi Margarita. Meisterjaan laulab, et "ma olen nii fakdap". Tänapäeva keerulises ühiskonnas ja pidevalt muutuvas maailmas on sellised tunded normaalsed ning eks me kõik ole veidi räsitud. Selles mõttes on laul siiras. Kui võrrelda seda näiteks elektropopi isade Kraftwerkiga, on Jaan aastakümneid hiljem ikkagi palju amatöörlikum. Samas aitab kodukootud saund albumi tunnetusele ainult kaasa.
Avaloos paika pandud valem toimib ka sarnase vaibiga "Lõksus", kus muusika on lihtne ja minimalistlik, aga see ei mõju kordavalt, nagu tantsumuusikale kohane. "Nuubides" laulab Meisterjaan tõsise ja morbiidse häälega, aga lüürika tuleb läbi huumoriprisma. Selline stiil on veidi ülepakutud, jäädes aga hea maitse piiresse. Techno teeb maailmas praegu järjekordset võidukäiku, aga vaevalt on Meisterjaan artist, kes end trendidest mõjutada laseb. Lugu "Peolt minema" kuulates tekib siiski mõte, et ahhaa, siin on Detroit mängus! Tõsi on, et Meisterjaan pole trummimasina taga täitsa Jeff Mills või Robert Hood, kuigi tema biidid on piisavalt eeskujulikult meisterdatud.
"Läbi särina" on veidi eurotümakalik, samas "ossimussiks" oleks seda solvav kutsuda. Selleks on muusika ja lüürika liiga kavalad. Kuskilt kõlab läbi ka lehmakella kõlin, mis on electro'le vist kohustuslikuks muutunud. Keegi võiks Meisterjaanile tutvustada ka Roland TR-808 kuulsat sügavat basstrummi, siis oleks ikka eriti tuus. "Läbi vihma" räägib äikeses jalutamisest, riskides piksenoole tabamusega. Tõenäosus välguga pihta saada pidi olema umbes üks kuuesajast tuhandest. Ma ei tunne igatahes kedagi välguga pihta saanut. Guinnessi rekordiraamatus juhib vastavat kategooriat seitse tabamust üle elanud USA metsavaht Roy Sullivan.
Poprockilik "See pilk" on mu lemmik, siin leidub veidrust, mis teistes palades domineerib, kordi vähem. Kujutan ette, et kui näiteks Tartu Popi- Ja Roki Instituut vahetaks ehtsad löökriistad trummimasina vastu, saaks sarnase kõlapildi. "Eesmärk" toob kuulajateni kolisevad trummid, parmupilli ja närviliselt undavad sündihelid. Boonusrada "Marie" on 48 sekundiga lihtsalt liiga lühike, kuigi täispikana oleks potensiaali isegi raadiohitiks.
"Tüdrukud, elekter ja tuul" on tantsulise kõlaga album, mille kuulamiseks ei pea olema tõsiusklik elektroonilise muusika austaja. Helidisainilt on see huvitav ja mänguline teos, kus meloodiad on lihtsad ja haaravad. Meisterjaani muusika on meelelahutuslik ja humoorikas, aga tehtud piisavalt tõsiselt, et poleks paroodiaohtu. Artist ise on öelnud, et "techno-muusika jaoks olen ma liiga folk ja folgi jaoks liiga techno". Aga jala paneb tatsuma. Võibolla see ongi kõige olulisem.
Toimetaja: Valner Valme