Aasta oli 2013, kui aset leidis esimene Intsikurmu. Turvakontrollist sai läbi ausõna eest ning vähemalt Oru laval olid artistid publikule nii lähedal, et nendega sai soovi korral kätelda. Festival alles alustas, aga ometigi oli selge, et millelegi on Intsikurmu metsapargis pihta saadud.

Tänavu toimus seega järjekorras juba kuues Intsikurmu ja kuigi burger maksis rohkem kui kunagi varem, oli ometigi alles see kodune õhustik, millelt kunagi purjetama hakati. Laululava ümbritsev loodus oma lõpmatute küngaste ja sulni metsaalusega on jaganud korraldajatele kätte suurepärased kaardid, mis on seni oskuslikult lahti mängitud. Peagi pärast käepaela ette näitamist lõppeb asfalt ja algab ürgne metsamaa, mille vahelt paistavad valgusinstallatsioonid ja võrkkiiged, käsitööõlu ja khaki.

Rohelus Intsikurmu metsapargis Autor: Martin Kosseson

Lavasid igale maitsele

Ametlikult oli püsti pandud kolm lava, kuid soovi korral võinuks neid kokku lugeda kuus. Esiteks väärib välja toomist Lastekurmu, kõige pisematele suunatud ala puude vahel, kus viidi läbi töötube ja akustilisi kontserte, samal ajal kui puude otsas kiikusid lasteraamatud ja mänguasjad. Põlvamaal oli viimaks realiseerunud iga lapse unistus metsikust mängumaast, kuhu jagus nii agaraid eakaaslasi kui ka asjatundlikke juhendajaid. Nooruslikkus nakkas ning täheldada võis ka täiskasvanuid, kelle õlgadelt aastate koorem silmnähtvalt kerkis. Kõige selle vaeva juures, mis Lastekurmu püsti panemise alla ilmselgelt läks, oli muidugi tore tõdeda, et vahest et veel rohkem kilkeid kutsus esile alla veeremist võimaldav nõlv pealava kõrval. Gravitatsiooni vastu siiski ei saa.

Kaader Lastekurmult Autor: Jürgen Vainola

Ala teises otsas asus aga Noodle Boxi erilava, kus näiteks Conner Youngblood sõi enda sõnul oma elu kõige meeldejäävamad nuudlid. Nimelt serveeriti seal ühes roogadega ka elavat tantsumuusikat, samas kui visuaalid kuvati valge lina asemel BMW luukpärale. Vastu ööd avati turvaväravatest väljaspool ka Öödisko, mis lubas vilunud pidulistel veel viimased promillid välja higistada, et vabatahtlikud saaksid samal ajal festivali ala homseks ette valmistama hakata.

Keskkond on alati osa etteastest

Kolmest "päris" lavast oli isikupäraseim kahtlemata Metsalava, millele andis iseloomu esinejaid publikust eraldav tiik. See välistas küll rahvasse kargamise, aga lõi õdusat olustikku ja mulle meeldis mõelda, et viskas kogemata kinda ka samal ajal toimunud Leigo Järvemuusikale. Metsalava asus sügavamaski orus kui Oru lava (olin tunnistajaks koguni kolmele korrale, kui need segamini aeti), mis tähendas, et esinemistele lisas sügavust igas kaares kõrguv laas. Sõnajalgade vahel sobisid kuulamiseks just mahedamad artistid nagu Mari Jürjens ja Inger, kelle parimad küljed kume lava esile tõi.

Inger Metsalaval Autor: Karl Altraja

Kõige rohkem rahvast mahutas Intsikurmu lava, kus lisaks lavaesisele sai etteasteid jälgida ka mäenõlvalt pingi pealt. Seega oli laual valik: kas lasta end rahvatulval kanda või eemal istudes head-paremat nosida. Eriti eredalt ilmnes see lahknevus Big Freedia etteaste ajal. Viimane ajas publiku platsil pöördesse ja pingil istujate silmad suureks. Näiteks ronis Big Freedia palvel lavale terve plejaad entusiaste, kes võtsid hööritamise nii vinge hooga ette, et publiku noorimatel esinejatel tulnuks silmad kinni katta. Lõpuks ei saanudki hästi aru, kas etteaste pakkus eredamat elamust täielikku transsi viidud esirearahvale või kultuurišoki osaks langenud taamal olnutele.

Ekstaas Big Freedia esireas Autor: Kris Süld

Samadel lavalaudadel kütsid kirgi ka Kiasmos, Oligarkh ning Ghostpoet, kes kõik oma žanripiire nihutava loominguga külalised ühte takti õõtsuma said. Viimasena lavale pääsenud Lexsoul Dancemachine võiks aga küll uue nimena kaaluda midagi stiilis Lexsoul Punktipanek, kuna maksimalistlikus joones funk'i ja soul'i põimiv ansambel on tänaseks arendanud täiuseni pauguga lõpetamise kunsti. Edu neile, kes pärast Lexsouli lavale peavad minema – targem ongi festival ära lõpetada. Telklas võis muide juba laupäeva pärastlõunal kohata noormeest, kes innustas kõiki kuulajaid Lexsouli ajal sellist pidu panema, "et kosmosest oleks ka näha". Näib, et taktika kandis vilja.

Tihe konkurents ja mured südamerütmiga

Õdusust ja jõulisust ühendas kompaktsem Oru lava, kus rahva lemmiku tiitlile konkureerisid nii reket ja Meisterjaan kui ka Eesti publikule didgeridoo-techno't tutvustanud Onogana. Telklas valitses aga konsensus: Антоха МС oli selle festivali tugevaim üllataja. Moskva artist tegi silmad ette integratsiooniprogrammile, tõestades, et keelebarjäär on vabalt ületatav trompetimängu ja kätelseisu abil. Mainitud muusikaelamuste juures jäi aga mulje, et helimehedki on hoogu läinud ning bassiga üle pingutanud. Õnneks on Intsikurmu eelkõige noortele suunatud üritus, kuna südamerütmi altereerivad helivõnked võinuksid manalateele viia nii mõnegi eakama külalise.

Lexsoul Dancemachine omas elemendis Autor: Martin Kosseson

Intsikurmu rabab mitmel rindel

Kuid Intsikurmu pole pelgalt muusikafestival. Mulle näib täpsem elamusfestivali määratlus, sest tegevust jätkub Intsikurmul kõikidele meeltele. Toidutänav lookleb silmapiirini ja kokku pole hoitud ka visuaali arvelt. Metsaalune on täis pikitud eripalgelisi taieseid, alustades Tinderi-teadete tahvlist ja lõpetades improviseeritud raamaturiiulitega. Puude vahel jooksevad helendavad jooned ja virvendavad lambid - liiv küll trügib soki vahele, aga vähemalt ei saa juurte otsa komistamist hämaruse süüks panna. Mängida saab lauatennist, korvpalli ning jalgpalli, jõu- ja ilunumbreid võib demonstreerida rööbaspuudel. Puudu tuli vaid joogiveest, ent õnneks pandi teiseks päevaks kraan püsti. Värska mineraalvett sealt ei tulnud, aga leitsakuga läks kõik kaubaks.

Vaade toidutänavale Autor: Martin Kosseson

Kand on maas ja edu ähvardab

Sama sujuvalt ei kulge asjad aga telklas, kus vedelikupuudus paljusid vaevab. Otsa kipub saama kätepesuvesigi, mida tõttavad tooma kohalikud pritsumehed. Telkijatega vesteldes kordub veel laadimisvõimaluse soov, puudust tuntakse ka prügikastidest. Laias laastus on elu telklas aga festivali mastaapi arvestades rahulik – kohal on siiski rohkem inimesi kui Põlvas aastaringselt elanikke, kõik pealekauba oma parimates aastates. Eristub vaid üks nurgake, mis koosnevat just Tallinna eliitkoolide esindajatest. Seal kohtan pidulisi, kes teise päeva pärastlõunaks veel festivali alale jõudnud pole. Jala all praksub taara ja avanev vaatepilt ilus just pole, menetleda oleks korrakaitsjatel seal nii mõndagi.

Ent need on tõrvatilgad, mis ei pääse päriselt meepotti rikkuma. Intsikurmu kõnnib mööda peenikest köit, millest ühele poole jääb menusse uppumine ja teisele poole igavuse kätte lämbumine. Esinejate nimekiri on vaja hoida piisavalt tihke, et publikut pealinnast ja kaugemalt kohale meelitada, ent samas ka parajalt värske, et pakkuda avastamisrõõmu ja vältida lällavat massi. Tänavune kava oli kureeritud just parajaks – žanre oli seinast seina, ent metsapargi vahele sobitusid nad kõik.

Intsikurmu on jõudnud kuldsesse keskikka. Loodetavasti kestab see veel kaua.

Meisterjaan Intsikurmu õhtuhämaruses Autor: Martin Kosseson