Tagasihoidlikult alustanud ent eestlastele kiiresti südamelähedaseks saanud Positivusest on välja kasvanud üks suurimaid ja oodatuimaid üritusi Baltikumis, kuid juba aastaid on üleval olnud jutud selle peatsest ja paratamatust allakäigust. Oht omaenda raskuse all kokku vajuda ähvardab aga iga indie-festivali, kuivõrd indie on juba definitsiooni järgi väike ja iseseisev ning ei ela liigset tähelepanu üle.

Ikla piiripunktist loetud kilomeetrite kaugusel aset leidev festival elavdas piiriäärset elu juba ammu enne alkoralli algust, kuid on karta, et "iga-aastane Põhja-Läti invasioon" jääb edaspidi pigem viimasega seostuma. Tuginedes vestlustele põliste fännidega ja isiklikule kogemusele, julgen väita, et festivali kõrghetk jäi vahemikku 2012-2014. Pärast seda on sihtgrupist järjepidevalt kaugenetud ning muusika- ja kunstielamuste asemel on rõhutud peomelule. Alternatiivsena alustanud festival on liikunud peavoolu.

Samas on esinejate nimistu viimaste aastatega pigem lahjemaks jäänud, selle asemel et festivali kuulsusega proportsionaalselt kangust koguda. Samamoodi on kahanenud festivali- ja telklaala ning näib, et kokku on hakatud hoidma nii metsaaluse dekoreerimise kui meelelahutuse arvelt. Positivus on minetamas oma eripära, mis kajastub ka Eesti publiku leigenevas huvis.

Oma osa on siin mängida konkureerivatel üritustel, mida on lähiaastatel aina juurde siginenud. Näiteks 2013. aastal alustanud Intsikurmu, mis on täna rohkem Positivuse nägu kui Positivus ise. Või peagi Tallinnas esimest korda toimuv Sweet Spot festival, mis ülesastujate prestiiži poolest tänavusele Positivusele paljuga alla ei jää. Kaudses mõttes võib Positivuse rivaaliks pidada ka Weekendi. Juba see võrdlus annab aimu, kuhu Positivus suundunud on.

Kuid ma usun, et kõik need kodumaised festivalid poleks Positivuseta jalgu alla saanudki. Mõnes mõttes näitas lätlaste festivali siinne menu kohalikele korraldajatele tänuväärselt kätte suuna, mis Eesti turul kurnamata oli. Selgus, et eestlastel on nii vastavat huvi kui ka rahakotiraskust, et muusikafestivale väisata.

Äramainitud ürituste trio katabki ära kõik nišid, mis olid enne Positivuse päralt. Intsikurmu pakub looduslähedust ja õdusat äraolemist (nagu ka I Land Sound). Sweet Spot peibutab eeskujuliku staariparaadiga, eristudes eelmis(t)est trammisõidu kauguse asukohaga. Weekend võimaldab aga kõige käredamatel huvilistel end välja elada. Pealekauba leiab kõik see aset kodumaal, Läti tõmbab veel vaid oma odava alkoholiga.

Seega ei tohi Positivusele hingekella lüües unustada selle panust Eesti festivalimaastiku edendamisel, mis on Positivuse tähelennu tuules korralikult edasi arenenud. Samuti pole välistatud, et Positivus endale uue niši leiab ja tuhast tõuseb, kuigi ilus oleks olnud lõpetada 2016. aasta juubelifestivaliga, oma võimete tipul.