Arvustus. I Land Sound murrab muusikafestivali piire ({{commentsTotal}})

Festivalielamus
I Land Sound Orissaares
10. kuni 12. juuli
Haigla, TIKS, Tjuun In, Tallinn Express, VÄLK, Uim jpt.

Aastaid tagasi arutasime sõbraga, et miks pole Saaremaal ühtki popmuusikafestivali? Igal suvisel nädalavahetusel ulatuvad praamijärjekorrad silmapiirist kaugemale ning isegi halb ilm ei hoia inimesi Saaremaalt eemale, aga üritused on alati samad - jaanipäev, Saaremaa ooperipäevad, võib-olla ka Kuressaare merepäevad. Kõige lähemale jõuab Juu Jääb, mis juba üle kahekümne aasta Muhu saarel tantsulisemat jazzi pakub, aga see pole ikka päris see.

Seetõttu oli I Land Soundil 2017. aastal lihtne alustada, sest otseseid konkurente polnud ühtegi. Saaremaa esimene päris popmuusikafestival sündis - kui unustame ära vahepeal toimunud Saaremaa rannapeo -, kuid soodsale olukorrale vaatamata ei valinud nad endale kerget eesmärki. Üritati teha muusikafestivali ilma esinejateta, pakkudes vaid kunsti, päikesepaistet, merelaineid ja valikut (või noh, peaaegu kõiki) Eesti plaadikeerutajaid.

Üllataval kombel läks see mudel esimesel aastal juba väga hästi tööle ning traditsiooniline "mida ägedam artist, seda rohkem rahvast" idee I Land Soundi puhul ei kehtinud. Inimesed leidsid ürituse üles, kinnitades, et suurepärane asukoht ja ilus ilm võivad muuta võimalikuks ka kolm päeva kestva peo.

Pärast avafestivali käis peast läbi, et kontseptsioon, mille korraldajad I Land Soundi puhul ette võtsid, saab täiuslikult toimida vaid ühe korra. Eestis on DJ'sid siiski vaid piiratud hulk (tõsi, igal aastal tekib neid käputäis juurde) ning esimese aastaga jõudsid enamik neist seal juba ära käia. Ühtlasi on ka Illiku laid geograafiliselt üsna piiratud ala, kus lihtsalt pole kuigi palju ruumi kasvamiseks. Enamik trumbid näidati külastajatele kohe kätte ära, mistõttu oli raske ette kujutada, mida uut veel teha saaks.

Aga teise aastaga huvi ainult kasvas - mõni päev enne festivali avaldasid korraldajad Facebookis, et kõik festivali 4000 piletit on välja müüdud ning kes jäi ilma, see peab järgmist aastat ootama. Pole vist paremat lähtepunkti ühele alustavale festivalile, kui olla paar päeva enne toimumist välja müüdud?

Kuigi eelnevalt kirjutasin I Land Soundist korduvalt kui popmuusikafestivalist, siis see on siiski väga tinglik ja pealiskaudne määratlus - tegelikult vaatasid nad juba esimesel aastal kaugemale muusikast, kuid teine aasta andis sellele veel kinnitust. Kui festivali mittekülastanud inimesele võib naljakas tunduda nende enda määratlus "elamusfestival", siis kirjutan sellele rasvases kirjas alla.

Täpselt seda need paar päeva Illiku laiul pakuvadki - elamusi selle sõna kõige universaalsemas mõttes, mida muusika aitab lihtsalt toetada ja salvestada. Kas ma mäletan mõnd konkreetset lugu, mida DJ'd mängisid, või kas kellegi n-ö etteaste jäi eriti teravalt meelde? Kindlasti mitte, aga samas mäletan ma selgelt vana kuuri katuselt vaadatud päikeseloojangut või varavalges keset laidu diivani peal logelemist.

Selline lähenemine ei sobi kindlasti igale inimesele. Kui minna I Land Soundile lootuses, et seal näeb eriti silmapaistvaid etteasteid, mida hiljem sügismasenduses meenutada, siis peab pettuma - see polegi eesmärk. Festivali tuleb vaadata kui üht kolm päeva kestvat pidu, mis toimub lihtsalt vabas õhus, üheksal laval ja annab võimalust pidevalt enda elamust varieerida.

Kui see teadmine on omaks võetud (jah, pean ausalt tõdema, et isegi mina suutsin vahepeal selle unustada ja panin peas I Land Soundile mingid valed ootused), siis avaneb Illiku laiule püstitatud omalaadne kunsti- ja muusikakosmos ilma ühegi probleemita. Järgmisel aastal soovitan seda korraldajatel veelgi enam rõhutada, sest etteheited festivalile tulenevadki peamiselt valedest ootustest.

Möödunud aastal heitsin I Land Soundile ette, et pisike Illiku laid ei olnud ühtlaseks festivalialaks põimitud ning võis sattuda nurgatagusesse, mis oli lihtsalt tühi ja kus ei toimunud midagi - sel aastal midagi sellist ei juhtunud. Igal pool leidus midagi, kuhu otsa ronida, mille vahelt läbi jalutada, mida pildistada või lihtsalt lähemalt uurida. Teekond ühelt lavalt teisele ei kulgenud kunagi niisama, alati sattus midagi ette, mis korraks tähelepanu röövis, võimalik, et ei jõudnudki seetõttu enda plaanitud sihtkohta.

Eraldi tasub välja tuua näiteks pikk neoon-mandala-misiganes-tunnel (vaata ülevalt videost), mis viis metsalavale. Möödunud aastal oli samas metsatukas telkla, nüüd oli sinna püstitatud täiesti ebamaine lava koletislike metsaloomadega ning loogikapiiridest väljuva muusikaga. Kaval moodus inimest justkui iseenesest kuhugi täiesti võõrasse maailma juhatada. Ilma selle tunnelita oleks peidetud lava paljudel leidmata jäänud - tegelikult avastasin selle alles festivali viimasel päeval...

Ka vanade lagunenud kuuride katustele ronimine andis võimaluse näha festivaliala hoopis teise nurga alt. Muidu keset rohelust ja pidevat muusikafooni seigeldes ei pruugigi tajuda, kui väike ja nunnu see festivaliala tegelikult on. Seal oli ka lihtsalt hea vahepeal puhata, kui tantsimine või jalutamine ära väsitas.

I Land Sound kasvas sel aastal isegi Illiku laiult välja, asudes aktiivselt tegelema Orissaare taaselustamisega. Kultuurimajja kolis paariks päevaks kino Sõprus, pakkudes valikut viimaste aastate kvaliteetkinost. Mööda alevit sõitis ringi rong, mis tutvustas kohalikke vaatamisväärsusi. Kultuslikul tammega Orissaare jalgpallistaadionil näidati suurelt ekraanilt jalgpalli. Vanasse internaatkooli loodi hostel, kuhu soovijaid majutati, katsetades seeläbi elamusmajutust.

Mõned eelmainitud asjadest toimisid paremini, teised vajavad veel läbimõtlemist, kuid üks on kindel - I Land Sound kasutas sel aastal ära kõiki võimalusi, mis Orissaarel pakkuda oli, tõestades, et ka kõige väiksemal ning pealtnäha väljasurnud kohal on küllalt palju pakkuda. Kui Tallinn Music Weeki nimetatakse linnafestivaliks, siis äkki lõid korraldajad pretsedendi ning asutasid esimese alevifestivali? See on mudel, mida paljud väikeasulad võiksid tegelikult üle võtta.

Kahju on sellest, et paljud inimesed ei leidnud üles festivali selle aasta üht suurimat muutust ehk kontserdilava, kus I Land Soundi teisel ja kolmandal päeval astusid üles mitmed live-muusikud, nende seas näiteks noor produtsent Jasperino, Hannaliisa Uusma värske projekt HUNT, kodumaise tantsumuusika legend Dave Storm jpt. Enamik ajast oli seal vaid käputäis rahvast ning neidki ei paistnud muusika väga huvitavat. Äkki ei sobitu kontserdid sellisesse formaati? Raske öelda, kuid nukker oli vaadata seda tühja kuppeltelki, mis juba puhtalt oma disaini ja liivapõranda pärast vääris uurimist.

Üllataval kombel oli ka Eesti moodsa kunsti kroonimata kuningate Non Grata hilisõhtune põletamisaktsioon (vaata altpoolt videot) juba teist aastat praktiliselt üks-ühele sama. Korra võis ju võimas ja ebamaine olla, aga sama hullust korduvalt vaadata väsitab ära ja ei toimi enam samamoodi. Loodetavasti näeb tuleval aastal midagi uut.

Tundub, et üheksa lava on niivõrd väikese festivali jaoks veidi liiast. Enamik n-ö peod kujutasid endast paarikümmet inimest, kes olid lava ette kogunenud, ülejäänud kas lihtsalt kõndisid mööda või parimal juhul peatusid hetkeks, kuulasid paar takti ja kihutasid edasi. Ühtlasi paistis, et vähemalt pooled inimestest olid proovinud üldse muusikast võimalikult kaugele pääseda, peites end pigem kadastikku või kaugele rannaserva.

Selle vältimiseks võiks fokusseerida tuleval aastal muusikat täpsemalt ning pakkuda veel rohkem muusikaväliseid elamusi - kui oleks vaid paar-kolm lava, kus mängiks pidevalt erinev muusika, siis leiaks iga inimene oma koha. Praegusel hetkel oli reaalsus see, et enamikel lavadel kõlas sarnane, suveõhtusse üsna sobimatu kõle industriaalne techno, mis oli kohane nii metsalaval kui ka galeriis, kuid neile, kes otsivad suvest rõõmu ja joviaalsust, oli vähe võimalusi. Rohkem suvemuusikat!

Need on aga vaid kosmeetilised puudused, sest tegelikult on loodud Illiku laiule koht, kus on tõesti mõnus olla. Huvitav oli sattuda sinna ka päev pärast festivali lõppu: suvaliselt keset platsi seisvad diivanid, üksikud kunstiteosed ja kõiksugu kila-kola tundusid tol hetkel juhuslikud, kuid tegelikult oli festivali ajal kõigel oma aeg ja koht, see oli ühtne mikromaailm, kuhu end kolmeks päevaks ära unustada.

Kas ei ole juba see märk kvaliteedist, kui Indiast pärit kunstnik, kes oli juba kaks nädalat I Land Soundi jaoks erinevaid kunstiteoseid teinud, soovis kohalikku hostelisse veel kuuks ajaks elama jääda, et seal rahus ja vaikuses oma tööde kallal nokitseda? Midagi sellist ei juhtuks eales ilma selle festivalita ning mina julgen küll loota, et kui jutt I Land Soundist veel kaugemale jõuab, siis võib Orissaare muutuda Eesti uueks hipster-keskuseks. Praegu ollakse selle poole igatahes teel!



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: