Kuidas defineerida n-ö muusikafestivali tunnet? Seal on mingi osa ootusärevust, veidi teadmatust, pisut ehk isegi hirmu, et kas ikka jõuab kõiki artiste näha, keda tahaks. Võiks arvata, et kui oled korra festivalil käinud, siis kaob see tunne ära, aga ei, kaugeltki mitte. Iga kord on mõni päev enne – ja eriti just festivalialale sisse astumise eel – liblikad kõhus ja ei teagi täpselt, mis sealt tulemas on. Juba pelgalt selle tunde pärast tasub festivalidel käia, lisaks muidugi sellele, et näed lemmikartiste ja on niisama tore.

Mõnes mõttes töötab kolmandat aastat Illiku laiul toimuv elamusfestival I Land Sound samamoodi. Ei tea ju sealgi kunagi ette, mis saama hakkab. Mis muusikat mängitakse. Millist kunsti maalilise laiu peale laiali puistatud on. Millise kuuri katusele tänavu lebotama saab ronida. Teadmatuse faktor on olemas, aga teisest küljest ei tekita I Land Sound seda tavapärast muusikafestivali tunnet. Pole mingit pinget ega ootusärevust, kõik on kuidagi rahulik ja isegi rauge. Kuskile pole vaja kiirustada, inimesed loivavad mõnusa laiskusega ringi. 

See aga ei tähenda tingimata halba. I Land Sound kutsub igat külastajat otsima. Illiku laiule on püstitatud mitmeid lavasid, suvaliselt keset väljakut paigutatud diivaneid ja istekohti, seega iga nurgatagune on täis uut ja huvitavat, mida avastada. See aga tähendab, et enamik ajast nende nelja päeva jooksul kulub just ringi vaatamisele, uurimisele, seiklemisele – pead katsetama ja proovima, et leida lõpuks see koht, kus tunned end tõesti läbi ning lõhki hästi. Mõne õnnelikuga juhtus see ehk kohe, teisel võttis mitu päeva aega, aga arvestades festivaliala tihedust ja mitmekesisust leidis ilmselt igaüks endale sobiva pelgupaiga.

Elamusfestivali kontseptsioon tähendab ka seda, et ilmselt ei tule kõik inimesed sinna mitte muusikat kuulama. I Land Soundil on selle jaoks perfektne trump – festival toimub kohas, mis lööb esmakordsel külastajal ilmselt hinge kinni. Põlise saarlasena olen Illiku laiule piisavalt palju sattunud, et üllatusmoment on aastatega kadunud, aga ma kujutan ette seda hämmingut, mis tekib näiteks Kesk-Eestist pärit inimesel, kui järsku on igas küljes meri ja päike loojub põhimõtteliselt otse varvaste ette. See on nagu imedemaa, Fyre festival võinuks sellisest kohast ainult unistada.

Aga tegelikult on võimalik kogu festival ka niiviisi mööda saata, et sa tõesti nende lavade juurde väga ei ronigi. Muusika jõuab niikuinii (küll kerge kakofooniana) sinuni, seega võib ju ka nautida ilma, proovida head ja paremat ülisümpaatsel söögialal, rääkida sõpradega juttu või lihtsalt aega halastamatult surnuks lüüa, sest selleks ju suvi ongi. I Land Sound on lihtsalt hea võimalus – ja ehk mingis mõttes ka vabandus? – teha seda neli päeva ühes Eesti arvatavasti kõige ilusamas kohas.

Tulles tagasi otsimise juurde, siis tõepoolest – erinevat muusikat (kuigi pahatihti kallakuga techno suunas) on festivalil palju ning võiks ju arvata, et endale meeldivat kohta leida pole üldse keeruline. Vahepeal võibki ju korraks tore olla, aga I Land Sound annab võimaluse avastada katse-eksituse meetodil lõpuks see endale ideaalselt sobiv pidu. Ma ei pea peo all silmas ainult muusikat, mis on muidugi ka väga oluline – sobima peavad ka sealsed inimesed, meel peab olema hea, keskkond peab klappima, väga külm ei tohiks ka olla. Kui need kõik on tagatud, siis tekibki see tunne, mille pärast korraldajad seda festivali teevad. See tunne, et kuhugi polegi vaja minna. Unest on ka suhteliselt ükskõik. Salvestad selle hetke mällu ning jätad meelde, et nii just ongi hea.

Kui rääkida konkreetsemalt, siis tänavu aastal pakkus meeldiva üllatuse metsalava. Varasemalt on see olnud kuidagi eraldiseisev – oma peas olen seda isegi vaadanud n-ö friigilavana, kuhu satuvad ainult täielikud gurud –, kuid sel aastal oli seal loodud selline ebamaine kosmos, kuhu tasus rännata igaühel. Eriti ägeda elamuse pakkus Vilsandi Trance'i eriprogramm, kus UV-valguses säravad ehted ja kirev ambient lõid tervikliku elamuse. Rohkem võikski olla ehk äärmuseid – lisaks ühtlaselt pulseerivale tantsumuusikale kuluks sinna vahele ära ka ilma rütmita meeleolumuusikat, sest nagu antud näide kinnitas, siis õiges kontekstis hakkab see imeliselt tööle.

Kes pole I Land Soundil käinud, võib ju mõelda, et see jutt on täielik jama. Mingisugune ilutsev heietamine, mis ei ütle ega tähenda midagi. Aga Illiku laiul toimuv on tõesti väga palju just külastajas endas kinni. Kui traditsiooniline muusikafestival on aktiivne meelelahutus, kus publik peab lihtsalt kuulama ja laskma emotsioonidel enesesse voolata, siis I Land Sound loob nendeks elamusteks kõik eeldused. Kuid lõppeks on see inimene ise, kes peab tegema selle sammu, et need elamused vastu võtta ja enda omaks muuta. Paljuski on Orissaarde loodud muusikat ja kunsti täis lõbustuspark, kus inimestel oleks mõnus olla – ööpimeduses särav värviliste tulede meri tõigi kohati silme ette kunagise Tivoli tuuri neoonvalguse ...

Justkui osaks I Land Soundi kogemusest on saanud ka ülipõhjalik lähenemine keskkonnasõbralikkusele. Esimesest aastast alates on toimunud topsiringlus, seega Illiku laidu ei kata pärast festivali paks platstopside meri. Jagatakse ka konitopse, et inimesed ei loobiks suitsukonisid sinna, kuhu juhtub. Tänavu lisandus sellele ka Uuskasutuskeskusega koostöös tehtud nõudelahendus, kus söömiseks tuli laenutada endale päristaldrik, -kahvel ja -nuga. Kuigi võiks arvata, et kui hästi need meetodid ikka sedavõrd suure publiku puhul töötavad, siis tõepoolest – festivaliala näeb ka pärast kolmandat päeva väga korralik välja ning mingisugust prahiprobleemi ei ole.

Aasta aasta järel otsivad korraldajad uusi lahendusi, millest osad töötavad paremini kui teised, aga inimesed harjuvad kõigega ning vähemalt loosungina on need kõik ka mõjuvad. Sel aastal oldi eriti ambitsioonikad ning looduse hoidmisele suunati mõtlema ka kogu Orissaare alevi rahvas. Kohalikus toidupoes olid mõneks päevaks keelatud kilekotid, puuviljade jaoks müüdi spetsiaalseid riidekotte ning I Land Green kirjaga kandekottidesse sai panna oma ostetud toidukraami. Ehk oli see esimene märk sellest, et Illiku laid hakkab festivalile väikseks jääma?

Muidu silmapaistva loodushoidlikkuse kõrval olid üllatavaks uuenduseks žetoonid. Festivalialal polnud võimalik maksta ei sularaha ega kaardiga, vaid spetsiaalsetes punktides tuli osta endale 1 ja 5 euro vääringus žetoone, et siis tasuda nii toitude, taldriku- ja topsilaenutuste kui ka jookide eest. See idee ju polegi ehk nii halb – kuigi olen sada protsenti kindel, et kaardimakse ning eriti just viipemakse oleksid taganud kahtlemata sama kiire teeninduse –, kuid probleem on palju põhimõttelisem. 

On ju tore, et me ei viska topsi maha ja paneme konid eraldi purkidesse. Samm keskkonnasõbralikkuse suunas on tehtud, väga hea. Selle juures peaks olema ka õpetlik moment, sest meie praeguste kliimaprobleemide taga pole mitte praht iseenesest, vaid inimeste liigne tarbimine. Kas ei võiks näiteks kutsuda inimesi vähem igasugu jama kokku ostma? Kui hoiad käes viieeurost rahatähte, siis tead koheselt, mida see tähendab. Kaarti terminali pistes hakkad ka mõtlema, et pead sama raha eest kuu lõpuni vastu pidama. Aga kui taskus on hunnik suvalisi puidust žetoone, siis kaob side pärisrahaga – just sel põhjusel kasutatakse neid ka kasiinodes – ning inimene hakkab kergema käega kulutama.

"Aa, neli kokteili koos topsidega on 48 žetooni? Mis siis ikka." – just sellist reaktsiooni kuulsin korduvalt baarileti ääres ning see on halb, väga-väga halb. Muidugi on inimesed purjus, neil on rahast rohkem ükskõik ja võib ju ka öelda, et teisedki suured festivalid kasutavad seda süsteemi (nt Tomorrowland), aga see pole vabandus. Tuleval aastal võiks ikkagi raha festivalialale tagasi tuua, sest žetoonisüsteem ei klapi kohe üldse ei I Land Soundi idee ega praeguse mainega.

Jättes kõrvale need mõningad tehnilised küsimused, muutub I Land Sound tegelikult igal aastal terviklikumaks ja ühtsemaks. Seejuures jääb siiski küsimus – kas festival pakub korduval külastamisel veel palju uut? Arvan, et saarlasena ei ole ma sellele kõige õigem inimene vastama ning ehk pole ma ka kõige õigem inimene elamusfestivalile. Olen alati olnud pigem sedasorti inimene, kes vajab pidevalt midagi uut, kuskile on vaja joosta, rabeleda, kihutada. I Land Sound eeldab, et inimene suudab aja maha võtta. Istuda lihtsalt puu varjus ja nautida elu. Vaadata loojuvat päikest ja unustada kõik muu. Tantsida kuni päikesetõusuni ja jätta kõrvale selle, et kusagil taamal terendab uus päev ja kümned argimured. Õnneks on kolm aastat I Land Soundil õpetanud ka minule veidi rahulikkust ja oskust mured kõrvale jätta.

Küll aga leidsin ma festivali kolmandal päeval lõpuks selle koha, kus kõik oli õige. Esimesed kaks päeva ekslesin ringi, kogesin siin-seal meeldejäävat ning toredat, kuid päris rahule ei jäänud kordagi. Oli kas liiga külm või muusika polnud päris minu maitsele, ei oskagi öelda. Aga kui laupäeva hilisõhtul oli plaadimängijate taga festivali peakorraldaja Paap Uspenski koos oma õe Paulaga, tabas kõik täpselt kümnesse. Mängitav muusika liikus just nendel radadel, mida tol hetkel vajasin, ning mitmetunnine tantsumaraton kadus minutitega. Olen ma kurb, et sain parima elamuse alles festivali lõpu eel? Kaugeltki mitte, sest öeldakse ju alati, et peolt peaks lahkuma siis, kui tunned end kõige paremini, sest siis pole võimalik pettuda. Ei saa tänu neile praeguseni üle Marie Davidsoni loo "Work It" Soulwaxi remix'ist ...

Mulle meeldib tegelikult väga Jüri Muttika mõte, et I Land Sound on nagu peosarjade mess, mis laseb inimesel, kes muidu väga pealinnas väljas ei käi, leida just endale sobiv pidu, kuhu ka edaspidi sisse astuda. Kui panna selle idee juurde veel maaliline keskkond, hea valik kodumaisest tänavatoidust ning soe (khm, sel aastal küll kohati ka kontemurdvalt jahe!) suveilm, siis on raske midagi etemat soovida. Neli päeva pidutsemist ei ole kindlasti igaühele, kuid korraldajad tõestavad, et tantsumuusikale keskenduv festival ei pea olema lihtsalt tühi lällamine ja laaberdamine, vaid võib mõelda ka ümbritsevale loodusele ning lasta inimestel lihtsalt rahulikult kulgeda. Just see eristabki I Land Soundi kõigist teistest festivalidest, ning sellest erisusest tasub kinni hoida.