Arvustus. I Land Sound – emotsioonide festival
Festival
I Land Sound
15. kuni 18. juulini Orissaares Illiku laiul
Esinesid Monolink, Raul Ojamaa, Oopus, peosarjad TIKS, Haigla jpt
Pärast pikemat festivali- ja kontserdipaastu paistis mitmete suviste suurürituste kavast, et mõõnaperiood on löönud oma kiilu ka korraldusse. Enamik piletid olid juba ammu ette müüdud, seega suuremat rahasüsti viimasel ajal peale ei tulnud. See aga tähendas, et festival tuli kokku panna piiratud vahenditega, tehes kohati järeleandmisi ka programmis. Tänavu neljandat korda toimunud I Land Sound seevastu suutis end keerulisel aastal hoopis fokusseerida: festivaliala tõmmati kokku, suuremat ruumi anti live-esinejatele ja festivali eluteel astuti suur samm edasi.
Sarnaselt eelmiste aastatega üritasid ka tänavu korraldajad murda klassikalise muusikafestivali mudelit. Tinglikult võib ju I Land Soundi vaadata kui suurt muusikapidu – kõlas selgi korral neljalt eri lavalt katkematult tantsubiiti –, kuid suurema osa ajast ei lange fookus ühelegi konkreetsele lavale ega artistile. Pigem on Illiku laiule loodud terviklik peotaristu, kuhu neljaks päevaks reaalsuse eest põgeneda. Nägin mitmeid inimesi, kes läksidki rahumeeli ühe lava ette ja tantsisid seal ennastunustavalt kuni hiliste öö- või hommikutundideni. Võimalus paar päeva mitte kuhugi kiirustada on FOMO*-ajastul tänuväärt.
Kui esimestel aastatel tundus I Land Soundi kontseptsioon ilma esinejateta festivalist riskantne ja Eesti kontekstis ootamatu, siis tänaseks on võidetud külastajate usaldus. Ehk oligi meil just sellisest üritusest puudus? Mõnes mõttes võib I Land Soundi mudelit võrrelda isegi suvelavastustega, mis on samuti väga populaarsed: üks asi on see, mis laval toimub, kuid tihtipeale jääb isegi mulje, et külastajate jaoks on olulisem hoopis koht, kus seda programmi pakutakse. Regionaalpoliitiliselt väärivad sellised projektid tunnustamist, mis julgevad meelitada külastajad kohta, kuhu nad muidu ehk kunagi ei satukski.
Kuressaarest 50 kilomeetri kaugusel asuv Illiku laid teebki korraldajate eest pool tööd ära, kuna palju maalilisemat kohta on raske leida. Igas küljes loksub meri ja pea alati saab nautida päikeseloojangut, kuid see pole mingi kõle tuulte tallermaa. Pisikesel saarekesel leidub igaühele ka mõni nurgatagune, kuhu vajadusel peitu pugeda. Kes ei soovi ronida lava ette, võib vabalt heita kaldast meetri kaugusele kott-toolisse pikali või joosta pärast sauna otse lainetesse.
Paraku ei saa jääda igavesti lootma vaid toimumispaiga paratamatutele võludele. Õnneks on korraldajad vähehaaval leidmas seda suunda, kuhu lähiaastatel edasi liikuda. Mitte, et oleksin elus kunagi Ibizal (eestikeeli Eivissal, öäkk!) käinud, kuid Illiku laiust ja suvisest I Land Soundi festivalist võiks tantsumuusika huviliste jaoks saada midagi samaväärset kui see legendaarne Hispaania väikesaar. Orissaare alev on just täpselt selline hea kõrvaline ja rahulik paik, mis võimaldab unustada igapäevane sigin-sagin ja lihtsalt pidutseda. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni. Kas vahepeal peabki üldse magama heitma? Ah, jõuab vanuigi magada!
Eriti hästi kinnitas seda suunda tänavune pealava, hiiglaslikest metallkonstruktsioonidest kokku monteeritud Nobelava. DJ-puldi ees seistes võttis isegi minu kui põlise saarlase suu lahti, kuidas on võimalik panna kokku niivõrd äge merevaade ja suurejoonelise valgusmänguga lavakogemus. Küll aga ei nõudnudki Nobelava seda, et inimene peaks teiste vahele trügima minema ja tingimata tantsima. Muusika kostus hästi ka mõnekümne meetri kaugusele ning suur metallkoloss, mis sobitus hästi kokku vanade sadamahoonetega, jättis võimsa mulje ka eemalt vaadates.
Selline lahendus võimaldas hästi ära kasutada Illiku laiu kompaktsust ja näitas, kui täpselt oli tänavu festivaliala planeeritud. Kui esialgu tundus üllatav, miks otsustati loobuda senisest metsalavast, mis keskendus eksperimentaalsele muusikale, siis tagasi vaadates on see lahendus igati mõistetav. Mahult pisut väiksem ala andis võimaluse paigutada kõik lavad niimoodi, et kakofoonset mürafooni eriti ei tekkinudki, vaid I Land Sound koosneski justkui neljast eraldiseisvast muusikalisest sektsioonist. Lähiaastatel võiks ehk igale lavale luua veel täpsema identiteedi, et külastajad leiaksidki kerge vaevaga üles just selle nurgakese, kus nad nende päevade jooksul enim aega soovivad veeta.
Tänavu katsetati varasemast julgemalt ka live-esinejatega. Seda aga ei tehtud senise kontseptsiooni hinnaga, pigem anti juurde lisadimensioon, millest ehk enda teadmata varem puudust tundsime. Festivali avapäeva lõpetanud Saksa produtsent Monolink näitas, et üks suurem esineja õhtu finaaliks toob publiku kokku ning aitab võimendada emotsioone, mis kogu päeva jooksul kogunenud on. Sama tegi ka laupäeval keset festivaliala üles astunud techno't ja folkmuusikat segav Oopus, kelle looming on justkui I Land Soundile mõeldes loodud. Usun, et ka edaspidi tasub festivalile tuua mõni tuntud artist, kes korraks Illiku laiul eksleva publiku kokku tooks.
Seekordne festival kinnitas, et I Land Soundi korraldajad on julgelt loobumas mõningatest lahendustest, mis ehk varasematel aastatel lõpuni tööle ei hakanud, ja keskenduvad selgemalt oma tugevustele. Kui seni võis Illiku laiu kunsti- ja muusikamaastik mõjuda ülevoolavalt, siis sel aastal oli maha kooritud kõik üleliigne.
Eelpool mainitu andiski aluse festivaliks, mille puhul polegi niivõrd oluline rääkida konkreetselt muusikast, vaid millestki palju abstraktsemast. Ehk peakski I Land Soundi nimetama hoopis emotsioonide festivaliks? Nelja päeva jooksul avatakse inimestele maailm, mis on pealtnäha meile tuttav, kuid kus kõik tunded on justkui pisut üle võlli keeratud. Külastaja peab olema lihtsalt avatud meelega ja mured mõneks päevaks koju jätma. Kui see on tehtud, siis kaotegi festivali ajaks Illiku laiule – või isegi laiemalt Orissaarde – ära. Seda muidugi heas mõttes.
Kõige selle juures oli ainsaks pinnuks silmis kohatine liigne agarus. Mõistan hästi festivali rohepoliitikat, aga milleks on vaja plastpudelis müüdav kohvijook valada eraldi taaskasutatavasse plasttopsi, mille eest tuleb maksta lisatasu? Samuti lõhkus festivalilummust absurdne turvapoliitika, mille tõttu kästi väravas maha jätta muuhulgas nii plaastrid kui ka naistel huuleläiked. Mida tehakse nende väravas ära võetud asjadega? Kas sellest saab hiljem lihtsalt prügi, mis ei klapi justkui rohefestivali identiteediga?
Need on aga väikesed ja ehk isegi ebaolulised detailid, arvestades, et korraldajad on mõne aastaga arendanud välja festivali, millesarnast Eestis varem polnud. Ja ausalt öeldes ei ole ka näha, et keegi nendega üldse konkureeriks, seega saab I Land Soundile soovida vaid pikka iga ja selget sihti. Tulevik on helge, selles võib kindel olla.
* fear of missing out - hirm millestki ilma jääda