Kuidas te ise oma muusikat kirjeldaksite?

Ortal Pelleg (OP): Mulle tundub, et meie muusika on eelkõike perspektiiv ja meeleseisund. Sellega tuleb ühte sulanduda, kuna me ei esita mitte laule, vaid lugu. Me ei mõtle ühesõnaga laulude kaupa, vaid tahame kuulajatele lugu jutustada.

Ma jäin kuulama teie viimast live-albumit ja mind üllatas teie vastupidavus – kuidas te laval tundide viisi seda tempot üleval hoiate?

Nadav Dagon (ND): Oled sa meie kontserdile ka tulemas?

Otse loomulikult.

ND: Seal siis näed! (naer) Paari tunni pärast saad teada.
Ofer Zvi (OZ): Aga tegelikult ma arvan, et me ammutame oma energiat rahvast, sellest ühendusest, mis me nendega loome. Me anname küll palju ära, aga saame vastu veel rohkem. Seega me ei väsigi ära, miski hoiab meid alati üleval. Pärast kontserte läheb meil alati maha rahunemiseks päris kaua aega.
OP: Samuti on didžeriduu-mängus omad hingamistehnikad, mis lubavad ühte nooti vähese õhuga päris kaua hoida. Seega nendele, kes oskavad õigesti hingata, on see päris lihtne. Kui see ära õppida, on kõik tehtav.

Kas elavad esitused ongi teie jaoks siis kõige olulisemad?

OP: Jah, me oleme livedest tõesti sõltuvuses.
OZ: Ma usun küll, et inimeste ees esinemine on kõige parem osa. Just see ühtekuuluvus, mis tekkib. Me üritamegi alati publiku meiega samale lainele saada, laseme neil teinekord natuke puhata, et siis jälle tempot tõsta. Samas elektroonilise muusika puhul on arvuti see, kes asja kontrollib. See meile ei meeldi, me üritame üleval hoida eelkõige orgaanilisust.

Meil on Eestis üks artist, Meisterjaan, kes põimib samuti traditsioonilisi instrumente moodsa tantsumuusikaga, umbes nagu teiegi.

OZ: Teda me teame väga hästi! Me oleme temaga kaks korda koos esinenud. Viimasel korral tegime laval isegi üksteise laule. Nüüd pole me teda küll juba aasta aega näinud, aga muidu hoiame me ühendust küll.
OP: Ta on väga lahe sell!
ND: Mulle tundub küll, et meie stiilis muusika läheb eestlastele väga hästi peale, siin on tõesti tihti iidne ja moodne koos ja Meisterjaan on selle ka väga hästi ära tabanud.

Te olete küll Iisraelist, aga mängite traditsioonilisi Austraalia instrumente, kuidas see juhtus?

ND: Iisraeli üks eripärasid on see, et seal saavad kokku erinevad stiilid üle kogu maailma ning kõik see mõjutab ka kohalikke. Kui erinevad asjad kokku tulevad, sünnib nendest midagi uut, vanadest stiilidest, instrumentidest ja traditsioonidest sünnivad täiesti uued asjad.
OZ: Muusikaliselt on meil olnud palju mõjutajaid, mingil hetkel toimus meie kandis palju rahvusvahelisi festivale, kus võiks kohata inimesi üle terve maailma ja sinna jõudis ka väga eripalgelist muusikat, Aafrikast, Kariibi mere saartelt ja Austraaliast. Teismelistena käisime me nendel päris palju ja nägime seal, kuidas inimesed digeridoosid valmistavad. Nii see algas.

Kuidas te muidu didžeriduusid transpordite?

OZ: See on paras peavalu küll (naerab).
OP: Kunagi kasutasime me suuri traditsioonilisi torusid, aga nüüd on meil Inglismaal üks kutt, kelle nimi on Andrea Furlan ja kes teeb meile klaaskiududest teleskoopilisi didžeriduusid, need mahuvad õnneks hõlpsasti lennukisse ära.
OZ: Reeglina saab traditsiooniliste didžeriduude peal mängida vaid ühte nooti, seega neid on lisaks mitu tükki vaja. Enne reisisime me kaheksa suure didžeriduuga ja see oli tõesti tüütu, aga nüüd oleme me juba targemad ja osavamad. Lisaks on meil paremad pillid (naerab).

Onogana Intsikurmul Autor: Aron Urb