Seni on Conner Youngblood tegutsenud peamiselt internetis – "Cheyenne" on tehniliselt tema debüütalbum, kuigi avaldatud laule on kogunenud kümnete kaupa. Õigupoolest tahtis 28-aastane Youngblood debüteerida juba kaks aastat tagasi, ent aeg ei olevat tema sõnul siis küps olnud. Nüüd igatahes on.

"Cheyenne'i" kõlas on tunda targu-talitust, see on õhuline ja kaalutletud. Üks kiht ehitub teisele ja jääb pikalt hõljuma, mistõttu album kõlab küll üleelusuuruselt, aga jääb üldpildis malbeks. Sealjuures tasub meenutada, et Youngblood on sooloartist, kes eelistab kõike oma põlve otsas teha, isegi kui eri instrumente kõlab albumil ligi 40.

Seda reedab aga albumi isiklikkus ja intiimsus, kuivõrd "Cheyenne" maalib silme ette tõetruu pildi selle autorist, istumas valgusküllase oja ääres, meenutades käidud kohti ja kujutades ette veel tundmatuid paiku. Side loodusega on "Cheyenne'il" üldse tugev, alustades Glacieri rahvuspargis üles pildistatud promomaterjaliga ja lõpetades kergekõlaliste lauludega nagu "Bear River Migratory Bird Refuge" ning "The Birds of Finland".

Youngbloodi muusika ongi mõeldud suvel (ja soovitatavalt keset loodust) kuulamiseks, mistõttu on tore, et album jõudis ilmuda enne langenud lehti ja lörtsi. Samas kumab selle rõõmuküllasusest läbi kui mitte melanhooliat, siis nostalgiat kindlasti. Sest suvi ei ole vaid enda välja elamiseks, vaid pakub ka hingetõmbamise hetki – aega reflekteerida ja atra seada. Selle taustaks "Cheyenne" sobibki, ta ei tüki peale ja jätab kuulajale ruumi omi mõtteid mõlgutada.

Võrdlused Bon Iveri debüütalbumiga on kerged tulema. Ei ütleks, et "Cheyenne'i" toon sarnaneks otseselt "For Emma, Forever Ago" omale, ent vastaspooltena on nad käsitletavad küll. Mõlemad on siirad ja vahetud pihtimused, kuid üks on talvine ja teine suvine, üks sinine ja teine kollane. Temaatiliselt ühtiks "Bon Iver, Bon Iver" paremini, ent Youngbloodis ei kohta (veel) seda elutarka jäisust ega helge ja sünge põimumist, mis on omane Bon Iverile. Kuigi tämber on neil siiski võrdlemisi sarnane.

"Cheyenne" on tugev album, mis sobib ühe soojaga kuulamiseks. Youngblood oskab maalida rikkalikke helimaastikke, mis ei töötaks sama hästi üksikute lauludena, aga täidavad terve tunni märkamatult. Eriti sümpaatne on see holism ajal, mil albumi koostamine on kaduv kunst, kuna tulemuslikum on suruda ühte kogumikku võimalikult palju hittsingleid, et augud suvalise täidisega kinni suruda. Youngbloodi debüüt on sundimatu, kaua tehtud kaunikene, millel on olnud aega hingata – kerkida ja kangust koguda.