Vahur Afanasjev: kolhoosikord andis võimaluse vanausuliste köiel lohiseda
Eile Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel võitjaks kuulutatud Vahur Afanasjev rääkis intervjuus ERR kultuuriportaalile, et käsikiri "Serafima ja Bogdan" ei olnud kohe alul mõeldud 700-leheküljelisena, küll aga sisult mahukana. "Huvitaval kombel hakkab tunduma, et see ei ole õnneks väljasurev kultuur," ütles Afanasjev Peipsi-kandi vanausuliste kohta, kes ilukirjanduses on praktiliselt kajastamata.
Palju õnne! Kuidas nii mahukas asi sündis? Ikka rohkem luuletajana oled tuntud, samuti lühema proosaga.
Olen mõne romaani sarnase asja kirjutanud varem, aga need on koosnenud pigem lugudest. Seekord oli tunne, et tahan kirjutada midagi mahukamat, mitte tingimata lehekülgede arvu, aga sisu poolest. Ega ma ei mõelnud seda 700-leheküljelisena, hakkasin kirjutama ja nii ta kasvas.
Kuna su vanematel on Peipsi ääres suvila, siis nimetasid end sealkandis sisserännanud vaatlejaks. Osa lugusid on vist elust endast, kas osa tegelasi ka? Võib-olla su oma suguvõsast?
Ikka otsitakse prototüüpe, nagu Lutsu "Kevadegi" puhul, aga need on mul ikkagi kokkupandud tegelased. Suguvõsa lugu see ei ole, aga pealtkuuldud lugusid olen sisse põiminud.
Vanausulistest mul ei tulegi ühtegi ilukirjanduslikku teost pähe, kas sul tuleb? Eeskujusid vist ei saanud ses mõttes olla.
Sellest piirkonnast on kirjutatud, aga vanausulistest vist tõesti mitte. Mingil määral olen kursis ka vene uuema kirjandusega, ka sealpool ei ole minu teada kirjutatud. Aga kultuurilise nähtusena on vanausulised huvitavad.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli neil päris hea olla, vahepeal nõukogude ajal oli nende kultuur kõige kehvemas seisus, sest kolhoosikord andis võimaluse köiel lohiseda ja niisama tina panna. Mitte, et kõik olnuks joodikud, aga halba ahvatlust oli rohkem. Religioon võeti vanausulistelt ära ja kuna selle peale on see kultuur üles ehitatud, siis oli hääbumisoht.
Huvitaval kombel nüüd ikkagi tundub, et see ei ole väljasurev kultuur, sest šokk on üle elatud ja võetud vastutus traditsiooni ees. Vanausulised on aru saanud, et ei saa toetuda ei kolhoosile ega ka jumalale, vaid peab tuginema endale. Ja traditsioon on taas tõusmas, inimesed õpivad sealkandis tänapäeva eluga toime tulema.
Kõlab kenasti. Aga mis raamatuga edasi saab? Lugu on valmis, aga mitte kaante vahel. Kas on veel toimetamist ja millal ilmub?
Seadsin 1. oktoobri tähtajaks, mil raamat peab olema kaante vahel. Toimetamine käib. Kasu oli toimetamise osas ka konkursist. Konkurss on hea võimalus tagasisideks, kuidas sa muidu ikka paned hulga inimesi oma teost enne ilmumist lugema.
