Sirp vaatab tagasi noorte laulu- ja tantsupeole ({{commentsTotal}})

7. juuli Sirp
7. juuli Sirp Autor/allikas: Sirp

Tutvustame 7. juulil ilmuvat Sirpi.

MUDLUM: Ilu selges päevavalguses

Laulupeo poliitiline tõlgendus marurahvusluse kantsina on ülepaisutatud ja ülekohtune selle korraldajate ja seal osalejate suhtes.
Kui mulle tehti ettepanek minna laste ja noorte laulupeole „Mina jään“ ja sellest lugu kirjutada, siis oli mu esmane reaktsioon: „Issand hoia! See on ju nii jabur, et äkki peaks proovima.“ Käisin viimati sellisel peol ikka päris ammu, tillukesed vanaema tehtud Muhu rahvariided seljas, ja mul on ähmane aimdus, et ka siis sadas vihma. Me käisime tantsupeol, need mustrid ja kujundliikumised on päris sügavalt meeles. Edaspidi sai selliseid rahvamassidest ehitatud sümboleid vaadata iga viimase kui olümpiamängu ava- ja lõpupidustustel, teleülekande vahendusel mõistagi. Ja siis tekib selline kummaline tunne, et inimene polegi inimene, vaid mingi taim või nupuke, sest eks laota ju temagi võõrasemadest ja peiulilledest Prantsuse aia stiilis korrapäraseid ornamente, iseäranis ausammaste ümber, või süttivad tulukesed elektroonilisel tablool, reklaamimaks üht, teist või kolmandat. Huvitav, kui vana see komme on? Küllap igivana, küllap juba paleoliitiline – juba kolmest inimesest saab ju kolmnurkse mustri kokku panna.


JAANUS KANN: Lauljate jäävuse seadus

Kui vähendame veidi laulupeolaulude ettevalmistamise koormat, ei tähenda see veel seda, et teeme mööndusi isamaalisuse kasvatamisel.
Kellel iganes oli voli lubada noorte laulupeole korraga 17 debütant-dirigenti, olgu ta tänatud! Kuigi võimalus tõusta laulupeopulti on siiani olnud pigem kui elutööpreemia, mitte avanss, tasus risk end ära.
Võis selgelt tajuda, et maestrod olid oma kogemustele tuginedes sõnastanud väga konkreetsed metoodilised nõuanded. Neid järgides ja sünergiast toetust saades suutsid algajad kogu oma tööd üsna meeldivalt ohjata. Põlvkonnajagu uusi dirigente sai aimduse, mida tähendab kunstiliselt juhtida ülisuuri protsesse. Nii mõndagi neist ei saa enam pidada ebaenesekindlaks. Nii mõnelgi neist on piisavalt karismat, et olla kunagi samasugune jõuline ja raudkindel, aga sealjuures hooliv ja armastav üldjuht nagu Heli Jürgenson.


MAILI METSSALU: Tulevased kullakera hoidjad noortepeol

Rahvamuusikapeo eestvedajad julgustasid juhendajaid kasutama traditsioonilist meistri-õpipoisi meetodit, et arendada kuulmise järgi noodivaba õppimist.

Rahvamuusika kuulub tantsimisega kokku ja rahvamuusikapeo loojate eesmärk oli näidata just suurimal rahvakultuuri sündmusel, et peale koorilaulu ja lavale seatud rahvatantsu on meie noorte seas elujõuline ka traditsiooniline pillimäng. Kuna tantsupidu kui teatraalse kunsti valdkonda kuuluv suurteos eeldab praeguses formaadis muusikutelt üdini professionaalset esitust, siis verinoori rahvamuusikuid tänavusel peol tantsupeobändi hulgas kahjuks ei olnud. Väikesed pärimusmuusikud said oma võimekuse ja tehtud töö ettenäitamiseks võimaluse just rahvamuusikapeol.


JÜRI REINVERE: Lühike laulupeo saladuse ajalugu

Vahepealse ränga Vene ajata ei oleks laulupeotraditsioonist midagi järele jäänud.

Kõigepealt lauldi paksude puude all, õigupoolest saksa vurhvi järgi. See oli aeg, mil osteti rasket mööblit ja inimestel hakkas tekkima küllalt palju raha, oma riik oli küll alles eos, kuid ikkagi juba tekkimas.

Seejärel lauldi lageda taeva all, täitsa enda nime all ja iseenda pärast. Rudolf Tobiasele see ei meeldinud ja ta tõstatas teema, kas ei oleks aeg see ajalooline igand hauda ajada. Sakslased olid niikuinii vahepeal sama hästi kui lõpetanud puude all ilusatel teemadel laulmise: ju siis pidanuks seda tegema ka eestlased.

Laulupidudel vedas aga nõukogude korraga: olen veendunud, et vahepealse ränga Vene ajata ei oleks sellest laulmisest midagi järele jäänud. Selge, et Moskva toetas nõukogude laulupidusid kui rahvusliku kultuuri näiteid, kuid kordades olulisem on see, et laulmine sai – nagu luulegi – tiivad alla, kuna laulda oli võimalik riigis, kus võimatu oli isegi ridade vahel kõnelemine, kui, siis ehk võib-olla tõesti luules.


ELE VISKUS: Kohtumine püha lehmaga

Nõnda nagu üksikuid biifsteeke kokku liimides ei saa vasikat, nii ei saanud ka tantsupeo tantsudest kokku lavastust.

Ühismeedia ja meediaväljaanded kihavad laulu- ja tantsupeoga „Mina jään“ seonduvast: videod, pildid, kommentaarid. Tundub peaaegu patt mitte kaasa elada ning imestada meie rahva südikuse ja imelisuse üle. Kus on mu uhkus? Kus on minu jäägitu austus teie kõigi vastu, kes te sellega seotud olete? Kes selle pihta pani?

Siin arutlengi tantsupeo lavastuse üle ning jätan meelega kõrvale paljud tantsupeo osad, mis on teistele peamised. Miks mitte vaadata tantsupidu kui iga teist tantsulavastust ning otsida koreograafia, dramaturgia ja sisu tervikut? Näinud seda, mis staadionil etendus, ei mõista ma, miks oli peo pealkiri „Mina jään“ ja miks oli keegi kirjutanud laused, mis oleksid justkui pidanud andma sellele lavastusele sisu. Laulu- ja tantsupeo kodulehelt ja mujalt ametlikest kanalitest leitav slogan’lik paatos ei pühitsenud nähtud forsseeritud narratiivi.


IVAR SAKK: "Ääremärkus laulupeo graafika kohta"

Laulu- ja tantsupidu on möödas. Katarsis on läbi elatud, tunded taandunud, laulud lauldud. Samas kergitas tänavune pidu mõne sellisegi teema, millele pole varem tähelepanu pööratud. Nimelt küsimuse laulupeo visuaalsest ilmest, selle vastavusest ürituse sisule ja selle sobivusest sihtgrupile, antud juhul siis lastele ja noortele. Visuaalid olevat olnud igavad ja vanaaegsed, värvipalett jõuetu, teostus amatöörlik. Lisaks veel elevust tekitanud ortograafiavead tänavatele paigutatud plakatitel, mille parandamine läks maksma uue tiraaži trükkimise ja kleepimise hinna.


ELINA KASK: Mälu ja vorm. Mälestuspaik linnaruumis

Maarjamäe praegust memoriaali ja loodavat kommunismiohvrite memoriaali tuleb käsitleda tervikliku mälupaigana, kus kõik vastuolulised ajalookihid peavad olema esindatud võrdväärselt.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks rajatakse Tallinna Maarjamäele kommunismiohvrite memoriaal ning ohvitseride mälestusmärk. Ideevõistluse lähteülesande kohaselt on kompleksi eesmärk luua Maarjamäe mälestusalal uus ideoloogiline ja ruumiline kontekst.
Monumentide ning memoriaalide loomine ja paigaldamine on poliitiline tegevus, mille mõte on peegeldada ja edastada vaadete ja ideede süsteeme. Kahjuks kipub see varjutama monumentide ning memoriaalide algset eesmärki: mäletada ja mälestada.


MARTIN A. NOORKÕIV: Kas mängime poliitikat või päästame demokraatia?

Kas mäletate ACTA proteste? Fooliumimütsikesi ja seemnete söömist, plakatitega külma trotsimist raekoja platsil ja presidendiga lahenduste otsimist jääkeldris? Kas mäletate veel, millest tollane rahulolematus üldse alguse sai? Kas mäletate Silver Meikari paljastust, et Reformierakonna rahastus on aastaid olnud must, ning erakondade vaikimisele järgnenud mõistmist, et see on ilmselt nii olnud ka kõigis teistes erakondades? Kas mäletate, miks NO99 mängis uue erakonna tegemist ning – veel enam, miks nii mõnigi lootis, et see päriselt juhtub? Keegi ei teadnud, kuidas olukord lahendada, aga oli tunne, et miski peab muutuma.


AHTO LOBJAKAS: Tõejärgne induktiivne oma(s)ilm

Teaduse kaine autoriteet allutatakse üha enam kogukonna meelsusele, mis taandub juba ammu atomiseerunud ühiskonnas vältimatult karjainstinktile, hääle tugevusele, ühismeedia kasutamise vilumusele ja karismale.

Eelmise aasta detsembris Tallinnas peetud inimõiguste instituudi aastakonverentsil tõusis sadade respektaablite kuulajate ridadest Rootsi endine õiguskantsler Elisabet Fura ja esitas lühikese mureliku monoloogi: Rootsis tahtvat mitmed raamatukogud eemaldada kogudest Pipi Pikksuka jutud, kuna viimase isa oli neegrikuningas. Juba olevat eemaldatud Tintini Aafrika-seiklused. Kümned lugupeetud pead ümber Fura noogutasid tõsiselt: poliitkorrektsusega on üle piiri mindud. Teemaplokki juhatanud Eesti õiguskantsler ütles viisakalt, et Fura osutus on väärtuslik panus debatti. Ainult — Fura jutt polnud tõsi. Lühikese visiidiga rootsikeelsesse Wikipediasse saab teada, et üks Stockholmi raamatukogu tegi paari aasta eest tõesti otsuse Tintini lood lasteriiulitelt täiskasvanute omadele tõsta, kuid tühistas selle furoori tõustes. Pipi Pikksuka raamatud on Rootsi raamatukogudes täiesti olemas, kuigi uusväljaannetes on pehmendatud teatud lõikude sõnastust.


Arvustamisel

Kai-Mai Olbri luulekogu „Elujooned. Líneas de la vida“
Mängufilmid „Lõputu poeesia“ ja „Baby Driver“
Rakvere teatri „Kellavärgiga apelsin“ ja „Viimane võllamees“
Performance’id Veneetsia biennaalil Arsenales Austria ning Saksa paviljonis
Heiki Pärdi „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: