Paar päeva tagasi ei suutnud Jean-Claude Juncker end oma raevus tagasi hoida ja ütles, et Euroopa parlament on naeruväärne! Põhjuseks see sama saalitühjus. Eriliselt paradoksaalne on, et seda kogu, kelle ees Ratas eile esines, nimetatakse Euroopa Parlamendi täiskoguks. Meie muidugi teame selliseid tarkuseterasid, et tühi kott ei püsi püsti. Nendest vanasõnadest saame teada, et tühjus on midagi, mis on halb, seotud vaesusega ja näljaga: Parem aganane leib kui tühi kõht!

Aga ju kõik europarlamendis seda ei tea. Paratamatult tekib küsimus, kus need parlamendi-inimesed siis kõik on? Ilmselt kusagil mujal ja teevad midagi muud. Muidugi tahaks täpsemalt teada, kus ja mida nad teevad. Vanasti pidi koolis kirjutama seletuskirju, kui tunnist puudusid, oli vaja üksikasjalikult lahti seletama, kus olid, kellega, mis põhjusel. Sellised seletuskirjakesed võiksid nüüd ka Junckeri lauale maabuda.

Võtame siia juurde lisaks ka selle meie vanasõna – loodus ei salli tühja kohta, ja kasutame seda europarlamendi näitel. Meie vanasõna ütleb meile, et kui koht on tühi, siis tuleb sinna loodus ja täidab selle. Me kõik oleme näinud neid vanu talukohti, kus veel vaid aimamisi võib aru saada, et siin on kunagi olnud eluasemed, siin-seal on alles mõni metsistunud õunapuu, lagunenud vundament, eterniidiplaaditükk. Niisamuti võiks lasta olla ka europarlamendi saalil ja vaadata, kui kiiresti kellegi tool hakkab sammalduma, kelle laua alt ajab end välja lepavõsa?

Muidugi võib seda vanasõna võtta nii, et tulevad teised inimesed, kes täidavad kohad. Meil on rändekriis, probleem on selles, et inimesi on liiga palju, Euroopa ei jõua neid vastu võtta. Miks mitte neid europarlamenti istuma panna, neil hea soe olla ja istuda ning meil telekast parem vaadata. Sest muidu meenutab see europarlamendi saal tihti teleülekannet jalgpallimatšilt, kus kohtuvad Nõmme Kalju ja Tartu Tammeka.

Muidugi võib seda tühja koha vanasõna vaadata ka selliselt, et kui koht on tähi, siis pole seda kohta ka vaja. Üks mu sõber käis mõni aeg tagasi ühe linna linnavalitsuses, ja leidis eest mitmeid suletuid uksi või tühje kabinette, ja kui kusagil oli keegi, suunati ta edasi sinna, kus kedagi parajasti polnud. Peale pikemat ootamist mu sõber väsis.

Küll aga tekkis tal mõte, et võiks selle linnavalitsuse uksed üldse sulgeda. Paneks välisukse ette taba ja siis vaataks, kes kui kiiresti avaldaks soovi oma kabinetti minna. Ja need, kes kahe nädala jooksul ilma seletuskirja või puhkusetõendiga pole välja ilmunud, nende töökohti pole vaja, ning kabinett suletakse.

Sama metoodikat võib kasutada ka europarlamendi saalis. Kaks nädalat pole käinud kedagi kuulamas, siis su tool kaob. Väikeste saalidega teatritele heidetakse tihti ette, miks teil on nii vähe kohti, miks te ei räägi massidega. Aga siis oleks huvitav vaadata, kui kammerlikuks muutuks europarlamendi saal ja kui palju ja kellega räägib poliitika.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.