Urmas Vadi: Mäetamm peegeldab suurepäraselt inimlikku abitust ({{commentsTotal}})

Foto: fragment

Tallinna Linnagaleriis on Marko Mäetamme näitus "Ma ainult striimin". Teate ju küll seda laulu, I’m only dreaming... Ja selle striimimisega on umbes sama asi nagu unistamisega, see on midagi kerget, üsna pealiskaudset, ja nagu unistadagi, saab ka striimida lõputult.

Nendele inimestele, kel on nuppudega telefonid ning kes ei tea, mis on striiminine: see on tegevus, mida tehakse siis, kui midagi eriti teha ei ole, aga on nutitelefon. Pöidlad liiguvad kiiresti-kiiresti telefoniekraanil ja kühveldavad silme ette aina uusi ja uusi postitusi, uudiseid ja kogu aeg on hirm, et mõni lugu või pilt või video jääb nägemata.

Samas kõik see voog muutub pisitasa tapeediks, kõigest on justkui suva. Ja ma ise teen sedasama, muudkui striimin. Võib öelda, et see ongi meie aeg ja eks ta ole, kõik on killustunud, pealiskaudne, kontekstita, aga võib ka öelda, et see on motoorne rahutus, mis avaldub pöialde liikumisega. Mäletan, et kui mu vanaisa sõitis autoga, siis ta hoidis kahe käega roolist, aga pöidlad trummeldasid ja tegid isegi ringe, võib-olla igatsesid mu vanaisa poidlad striimida ilma, et ta oleks veel aimanudki, mis asi on nutitelefon, Facebook, mis on üldse mobiiltelefon. Ikka arvatakse, et vanasti inimesed olid targemad ja mõistlikumad, aga ega see tegelikult nii ei ole, ju mu vanaisa oleks samuti striiminud, kui tal oleks autorooli asemel olnud nutitelefon.

Näitus ise on muidugi väga hea ja mõjus, Mäetamm on seintele kokku kuhjanud ikka kõvasti pilte, isegi liiga palju ja tekitab sellesama tunde, et mida ma nüüd vaatama pean, et mis see oluline on. Äkki siiski midagi on oluline, aga mis, kuidas seda leida? Mäetamme näitusel on läbiv kujund plahvatused. Vaikselt tekib neid pilte vaadates seesama tunne, kui sa kusagil bussis istudes loed oma telefonist uudist järjekordsest pommirünnakust. No mida sa siis tunned? Sa oled häiritud, tunned kaasa, samas mõtled, hea, et see toimus kusagil mujal, mitte siin bussis, siis mõtled, mida ma teha saaks inimeste jaoks, kuidas aidata, ja tekibki see abituse tunne. See abitus ja ärevus ja jobu olemise tunne peegeldub ka Mäetamme piltidelt ja kogu galerii ruumist.

Ikka küsitakse vahel retoorilisemalt, vahel konkreetsemalt, mis on kunsti ülesanne, kas ta peaks kaasa rääkima ühiskondlikel ja päevapoliitilistel teemedal. Ja isegi kui ta seda teeb, siis mis kasu sellest on, kas kunst suudab päästa maailma? Ilus ju oleks mõelda, et suudab, aga tegelikult ju ei suuda. Keegi ei suuda, mis sest kunstnikust siis veel kiusata. Ja eks see küsimus, kas kunst suudab päästa maailma, ongi tobe küsimus. See on sama nagu sõelaga vee toomine: noh, kunstnik, mis sa siin tuiad, mine päästa maailm ära. Marko Mäetamm ei suuda lõpetada Süürias sõda, isegi performance-kunstnik Yana Toom ei suuda.

Ja sedasama kunstniku, või lihtsalt inimlikku abitust ja suutmatust peegeldavad suurepäraselt Mäetamme tööd. Ühelt poolt see, millest ta räägib, aga ka see, mis kujul meile neid pilte esitatakse. Mõned tööd on tehtud pliiatsi või pastakaga suht suvaliselt paberilipakate peale nagu oleks teinud neid pilte lapsed ning justkui tõsised teemad muutuvad naeruväärseteks. Siis on maale, on ka hästi suur maal, justkui see muudaks seda abituse tunnet, on ka väikeseid skulptuure, et kuidagigi tõsisemalt kaasa rääkida. Aga lõpuks kõik taandub kuhugi kaugusesse, jäävad järgi vaid mingid totakad isiklikud küsimused, mis – ükskõik kui lollid ja tühised nad ei tunduks – näivad kogu globaalse hingevalu taustal olulisemad. Ja ainus, mis jääb, ongi striimimine.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Vikerraadio



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: