London Grammar üllatab ja siinkohal ei räägi ma praegu muusikast. Pigem tekitab imestust tõsiasi, et "Truth is a Beautiful Thing" on alles Briti trio teine LP. Võib-olla ekslen praegu mõne aasta taguses nostalgias, kuid 2013 oli London Grammarile edukas. Disclosure’iga kahasse tehtud pala "Help Me Lose My Mind" aitas muusikamaastikul kõlapinda saavutada. See muidugi ei muuda trio loomingut vähemtähtsaks. Mitmed lood kõlavad kindlasti tuttavalt - "Hey Now", "Strong", "Wasting My Young Years". 

Mida on siis uuel albumil pakkuda? Nelja-aastase vaikuse järel oleks justkui ootused õigustatud. "Truth Is a Beautiful Thing" annab juba esimeste lugudega aga mõista, et bänd on liikunud turvalist teed pidi. Muusikaliselt kõlab London Grammar nagu ikka: unelevad kitarriakordid, pehmust lisav klaveriheli ning Hannah Reidi kaunis hääl. 

Albumi avalugu "Rooting For You" tõestab, et lauljatari vokaal on heas vormis. Reid võtab nii kõrgeid ingellikult kõlavaid kui ka madalaid noote üpriski muretult. Ka sõnade seadmises on ta arvestatav kandidaat. Kui esimesel albumil tundus Reid oma kohta ning enesekindlust otsivat, siis uuel kauamängival on lauljatar justkui küpsem.

Probleemid tunduvad samas jäävat ikka samade teemade piirimaile: armastus, eneseotsing ning kasvamine eksimuste kaudu. "Big Picture" on hea näide, kus Reid kõnelebki armastusest, see ei ole soe ega helge, vaid pigem valulik. "Hell To The Liars" on vast üks huvitavamaid lugusid sõnaliselt, kus tõstetakse toost valedele, sest keegi meist pole nendest vabad. Heliliselt liigitub pala aga staadionimuusika alla, mis püüab emotsioone ja välgumihkleid taskust välja tirida.  

Mäletan kunagi ammu Positivusel kuuldud Briti bändi Keane. Sümpaatne muusika, kuid kontserdil tõdesin, et iga järgneva looga tekkis küsimus: "Oot, kas nad juba ei mänginud seda?". Lugude sarnasus ei jätnud meelde ühtegi säravat momenti ning kõik, mida oskasin hiljem öelda, oli "okei". London Grammariga tundub sama rida minevat. "Truth Is a Beautiful Thing" on okei. Liialdusest samm tagasi astudes, siis muidugi kuuleb variatsioone, kuid oma turvalisest tsoonist bänd justkui välja ei astu.

Uue albumiga kaasneb alati tasakaalu leidmine, ühelt poolt oodatakse artistilt alati midagi värsket ja ajaga kaasas käimist. Teisalt võiks ta enda üdile truuks jääda. Mingil määral saab olla London Grammarile tänulik, et nad pole hakanud liikuma EDMi rada, mille on valinud nii mõnigi artist. Samas ei vea bänd ühes dream-pop'ilikus rütmis tiksudes aastakümneid välja. Reidil on hääl ning Dan Rothmanil (kitarr) ja Dominic Majoril (klahvpillid, trummid) oskus luua head muusikat, seega järgmiselt albumilt ootaks rohkem eksperimenteerimist.