Väike võiduintervjuu pärjatuga.

Palju õnne! Pälvisite preemia hindamatu panuse eest Eesti nüüdismuusika mõtestamisel. Mida Te ise selle fraasi taga oma teenetena näete?

Olen väga tänulik muusikanõukogule ja otsustajatele. Raske on endast rääkides asuda hindajate positsioonile, aga ju siis on minu tegevus muusikakriitiku ja -publitsistina mingi kultuurilise tähenduse ja väärtusega olnud. Rohkem või vähem pingeline kriitikutegevus on minu elust hõlmanud mitu aastakümmet. Alustasin regulaarsemat kirjutamist 1980. aastate lõpus ja olin pikka aega lausa vabakutseline kriitik, tehes kaastööd erinevatele väljaannetele. Kirja on saanud ja avaldatud tuhatkond artiklit või pikemat kirjutist. Kui sisust kõnelda, siis ka tavalist kontserdiarvustust kirjutades on mulle alati tähtsad olnud avaramad seosed, ühiskondlik ja kultuurikontekst ning kõige tähtsam – vahetu tähendus inimese jaoks. Omal ajal tähendas kriitikutegevus minu jaoks ka väikest mässu. Nimelt valitses muusikakriitikas pikka aega tava, mis kehtis ka veel 1990. aastate alguses, kirjeldada ja hinnata muusikat valdavalt üksnes vormianalüüsi abstraktsete kategooriate alusel. Minule jäi sellest väheks. Vorm on muusikatajus väga oluline, aga tähtsaim on mõista, mida ja miks inimene muusikast otsib ja leiab, mis ja miks teeb ta õnnelikuks. Üks ajaleheartikkel ju palju öelda ei lase, aga selles võtmes olen kirjutanud ja mul on tõesti olnud ka palju rõõmsaid äratundmisi, et mõnigi lugu või mõte on muusikutele ja teistele lugejatele korda läinud.

Kas tänapäeval, kui autoriteedid kaotavad mõjuvõimu ja muusikavälja arutelud on kultuurilise-tehnoloogilise evolutsiooni käigus järjest enam horisontaalselt killustunud, on muusikakriitikal üldse mingisugune mõte? Ehk tuleb see mõte ümber mõtestada?

Kui muusikakriitika mõtte kadumisest rääkida, siis tuleks enne küsida, kas on olemas muusikakriitika üht ja ainsat mõtet ja kui neid on juhtumisi mitu, siis kas need kõik on nüüd kadunud. Muusikakriitikat selle autoritaarses, ainsat õiget tõde kuulutavas vormis muidugi ei eksisteeri (kui seda üldse olemas on olnud), aga peale äärmuslikult "kriitilise" kriitika on ju olemas ka mõtestav kriitika. Mina olen oma kirjatöid alati teadvustanud kui muusika üht võimalikku "lugemisviisi" teiste võimalike kõrval. Kriitika tuumaks ei ole ma kunagi pidanud "kritiseerimist" ega ka helilooja-interpreedi õpetamist, vaid dialoogilist arutlusviisi, mis annab teosele ja/ või esitusele tähendusi.

Mõni asi peaks kriitikas siiski alati kohal olema: dialoogilisus ja põhjendused. Olen veendunud, et arutlev-põhjendav teekond saabki anda kriitikale olemisõiguse ja veenvuse. Aga ka mistahes dialoog või dialoogilisus paraku saab eksisteerida ainult mingigi ühise baas-sõnavara ja mõisteruumi baasil. Ja kui dialoogilisus on võimalik ühe "sõnavaraga" valdkonna sees, siis muusikavälja killustumise tagajärjel on üha võimatum dialoog erinevate valdkondade vahel: baasmõisted ja "koodid" on liiga erinevad. Sellest sünnib aeg-ajalt koomilis-dramaatilisi arusaamatusi ja veeklaasitorme. Ja kokkuvõttes kipuvad muusikakriitika nimetust kandvad kirjutised mingi ühe huvigrupi enesekinnituseks.

Kahjuks on dialoogivõimetus ka mingi üldisem nähtus, mis ulatub kõikidesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Individualistlik totaalne vabadus ja paljuhäälsus ilmselgelt ei soosi üksteisemõistmist, vaid tekitab pigem kapseldumist. Aga see on omaette teema…

Mis puutub aga autoriteetide mõjuvõimu kadumist kriitikast, siis nähtusena ei ole see ju kusagile kadunud, pigem on see nime ja vormi muutnud. Ühest küljest võib muusikakriitikaks tänapäeval nimetada mistahes hüüatust publikust, teisest küljest aga on autoriteet müügitöös hädavajalik ja brändiloome võimaldab ka anonüümselt tekitada sellist võimsat (ka tehis)autoriteeti, mille kõrval "vana" kriitikainstitutsiooni kunagine võimukus on vaid lapsemäng. Erinevus on, et kui isiksustel põhineva "vana" kriitikainstitutsiooni aluspinnaks oli mingi intellektuaalne arutlusvõime, siis "brändimine" on olemuselt puhas mehhaanika – pildid ja "pildis olemine", ristturunduse võtted, loosungid ja kordamise jõud. Uus meedia annab selleks piiramatuid võimalusi.

Kuivõrd on põhjendatud mure klassikalise muusika marginaliseerumise pärast? Kuidas seda protsessi peatada?

Globaalseid protsesse ei suuda keegi pidurdada. Ja maailmaparandamine on üldiselt üsna viljatu tegevus. Mina siiski väga ei muretse, mõeldes nendele suurepärastele ja omanäolistele heliloojatele ja interpreetidele, keda meie miljoniline väikerahvus maailmale andnud on. Usun, et ka klassikaline ehk süvamuusika (oma "klassika" eksisteerib ju iga muusikastiili raames) ei kao kusagile, vaid laiendab oma levikut sellesama tehnoloogilise arengu raames, nagu teisedki muusikaliigid. Marginaliseerumisest kõneldes – läbi aegade on eksisteerinud ju ka erineva levialaga "muusikad": elitaarsemad-keerukamad väiksema publikuga ning demokraatlikumad ja suurema publikuga muusikaliigid. Ka süvamuusika "sees" on terve skaala erineva funktsiooni ja keerukusastmega alasid: klassikalis-romantilise helikeelega laulupeolaul ja abstraktseid kõlavärvi- ja struktuurimustreid arendav nüüdismuusikateos on erineva "keele" ja publikuarvuga nähtused. Ka erinevate stiilide sünteesid ja verevahetus on kultuuriprotsessi loomulik osa – ja sellised piiriületused võivad publikut juurde tuua. See kõik ei tähenda kaugeltki, et kommertsiaalse globaalkultuuri ja üldise konkurentsi tingimustes ei tuleks meie väikese rahva muusikat igati kaitsta, hoida ja edendada. Vastupidi – siin on veel palju ära teha. Muretsemise asemel tulekski tegutseda. Selleks on Eesti riigil kultuuripoliitika ja erinevaid valdkondi esindavad institutsioonid.

Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) direktorina vastutate suuresti Eesti süvamuusikute kohta käiva informatsiooni haldamise ja vahendamise eest. Millal viimati kirjutasite muusikakriitikat n-ö vabaagendina, nii et see ei lähtuks teie põhitöö eesmärkidest?

Tõsi see on, et viimastel aastatel infokeskuses ametis olles olen kriitikat kirjutanud üsna vähe: töövaldkondi on palju juurde tulnud, aga EMIKi inimeste arv on püsiv ja tööd tuleb teha mitme eest. Ei mäletagi hetkel, kas eelmisel või käesoleval aastal ilmus mult midagi "kriitilist". Aga loodan, et varasemad tuhatkond kirjutist vabandavad mind välja. Ja eks igal asjal ole ka oma aeg. Mulle tundub, et muusikakriitika aeg üldiselt on enam-vähem möödas – ka see on omaette teema… Igal juhul teeb mulle käesoleval eluperioodil suurt rõõmu just see, et hindamistegevuse asemel (mis ka arutlevas kriitikas on paratamatult sees) saan nüüd tegelda "päris" tööga – eesti muusika levitamise ja väärtustamisega.