Heliloomingu preemia tuleb globaalse haarde, mitte muusika sisu eest. Kui tähtis on teile haare, kas muusika tegemisel mõtlete sellele, kui laialt võiks teie muusika inimesi haarata?

Tegelikult kuulub see küsimus žüriile. Muusika mõjuhaarde ja sisu vahel ma ei näe vastuolu: kõik suurimad kunstnikud on tegutsenud sellel nimel, et mitte olla lokaalsed, vaid universaalsed. Jean Sibelius näiteks ei soovinud olla soome helilooja, ta tahtis olla universalist, mitte natsionalist koos oma sümfooniliste teostega. 

Kui tähtis on klassikalises muusikas teavitus, nii sisuline kajastus kultuurimeedias kui puhas turundus? Kas nn tõsine või siis akadeemiline muusika jõuab praegu, aastal 2017, piisavalt inimesteni?

Tsiteeriksin siinkohal üht plaadikompanii Sony direktorit, ta ütles ühes erakõnes mu sõbrale: "Maailm on muutunud selles suhtes, et ka kakskümmend aastat tagasi mõjus turundus juba tugevalt, kuid et turundus mõjunuks, pidi ka kunstnikul endal hea tase taga olema — tänapäeval aga pole tasemel enam tähtsust. Mõjub ainult turundus. Iga keskpärasus võib maailmastaariks saada, oma pagasit selleks enam vaja ei ole."

Asi on tõepoolest läinud väga hulluks. Mul oli kevadel selline juhus. Kuulasin üht teost praeguse väga kuulsa lauljaga, kõige esimese klassi staariga. Ta laulis väga hästi. Pidin aga sinna kohe kõrvale kuulama sama teost Elisabeth Schwarzkopfiga, mingil põhjusel. Ja järsku olin vapustatud, kui halvasti laulab see meie praegune maailmastaar — ja kui lukus on meie kõrvad, sest meil on kadunud juba pidev võrdlus sellega, mis on olnud. Vahe oli, tõepoolest, tohutu.

Olete pikalt elanud Saksamaal ja ütlesite kevadel ajakirjas Muusika, et seal on iga materjal ja sündmus suunatud kindlale sihtgrupile. Mida Eesti muusikaelus võiks sellest õppust võtta: meil on need grupid ju nii pisikesed?

Täpselt nii, väga õigesti formuleeritud küsimus. Ei tohi mingil juhul võtta Saksamaalt üle tegutsemismudeleid ja vastupidi samuti — arvata, et sakslased peaksid toimima mingites asjades samamoodi kui eestlased. Need kaks ühiskonda funktsioneerivad, tänu oma suuruste vahele, väga erinevalt. 

Ennekõike peaksid, ma arvan, eestlased seda endale meelde jätma, et tugev kultuurieksport algab sellest, kui terve on kultuurielu kodus ja kui korras on asjad seal. Kui rikas ja vaheldustsoosiv on kultuuripoliitika kodus, mis vaimus elavad inimesed kultuurikeskkonnas: üliõpilased, õpetajad, mõtlevad-tegutsevad inimesed.

Ei tohiks teha sama viga kui soomlased, et pigistada oma kodune kultuurielu võimalikult väikeseks kokku ja suunata sealtki viimased nired ekspordile. Niimoodi ehitame endale ainult katastroofi, sellise tegutsemisega pole varsti elu ei kodus ega ka midagi eksportida.

Kuidas tähistate preemia saamist?

On pidu juba jälle Tallinna tulla ja kohata teisi preemiasaajaid!

Veebruaris esitlete Göteborgis oma uudisteost Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäevaks. Mis seisus see on ja mis on veel käsil? 

See lugu hakkab peagi valmis saama ja võin öelda nii palju, et tihedad aastad on ees ja saan kirjutada väga erinevaid teoseid alates sooloteostest kuni kõige suuremate mõeldavate koosseisudeni välja.

Olete ka terav ühiskondlik mõtleja. Mis Eestis praegu muret teeb? Või rõõmu?

Rõõmu teeb see, et Eestis on palju asju vägagi korras, näiteks inimeste endi mõtlemis- ja kultuurivajadus. Muret teeb see, et eestlased sellest tihti ise aru ei saa, vaid elavad mingis pidevas paanikas. Ja selles paanikas on pimedad oma tugevuste suhtes.

Muret teeb see ka selle tõttu, et see on poliitiliselt väga vale suund: mitte tunda nii oma nõrkusi kui ka tugevusi.

Kas muusika ravib inimesi ja ühiskondi või on see romantilis-idealistlik arusaam?

Ma ei tea, kas ma seda just ravivahendiks hakkaks nimetama, kuid muusika on suutnud mõjutada inimesi ja ühiskondi küll — vaatama ainult iseend peeglist ja meenutame, mis on toimunud Eesti ajaloos.

Meie pea kõik suuremad poliitilised positiivsed asjad on toimunud muusika kaasmõjuga. Me oleme lauldes poliitilisi provokatsioone vältinud ja musitseerides end sakslikkusest vabastanud. Me oleme rusutusaastatel läbi muusika rääkinud asjadest, millest poliitika rääkida ei tohtinud. Seal, kus poolakad marsivad tänavale, oleme meie saavutanud selle muusikaga.

Ei tohi unustada just omaendi tugevusi!