Sirbis: inimese määratleja Aare Toikka, Saksamaal tõusev paremäärmuslus jm
Tutvustame 6. septembri Sirpi.
Inimene, kellele inimese määratlemine on elukutse. Tambet Kaugema intervjuu VAT-teatri kunstilise juhi Aare Toikkaga. AARE TOIKKA: „VATi lavastused on loopõhised, füüsiliselt nõudlikud, mõttelt kiired ja kujundlikud.“
VAT-teatri 30. sünnipäevaks ja Eesti Vabariigi läheneva 100. sünnipäeva puhul jõudis eile vaatajate ette Eesti Rahvusraamatukogu, VAT-teatri ja labürintteatriühenduse G9 ühine lavastus „Sirgu Eesti“, mille üks autoritest ja lavastaja on VATi kunstiline juht Aare Toikka.
SANDRA HAUGAS: Kas tõesti populistide triumf Saksamaa parlamendivalimistel?
Kui võrrelda viimaseid Liidupäeva valimisi varasematega, on selge, et hoogsaima tõusu tegi paremäärmuslik partei Alternatiiv Saksamaale (AfD). Sellest tõsiasjast on aga võrsunud palju rutakaid järeldusi. Ühed ütlevad, et populiste võibki pidada nende valimiste suurimaks võitjaks. Teised maalivad aga iseäranis apokalüptilise pildi – AfD kopsakas häälesaak tähendavat esimest sammu traagilise ajalooga riigi siirdumisel demokraatlikust stabiilsuskultuurist paljukardetud autoritaarsele rajale ning peatselt on nii Saksamaa kui ka kogu läänemaailm allutatud paremradikaalide agressiivsele hegemooniale. Kuivõrd tõsiseltvõetavaks võib sääraseid tõlgendusi pidada? Kas on ülepea alust öelda, et Liidupäeva valimistulemuste puhul on tegemist ennekõike populistliku AfD triumfiga?
JEROEN BULT: Kultuuriline marksism kui Euroopa uusparempoolsete mantra
Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kultuurilise marksismi tont. See alarmeeriv sõnum on saanud uusparempoolsete, uuskonservatiivse liikumise
tööriistaks, mis on viimastel aastatel mitmes ELi liikmesriigis kanda kinnitanud. Seda tööriista on uusparempoolsed ikka sagedamini kasutanud veebilehtedes ja ühismeedias, arvamusartiklites ja raamatutes – ning viimasel ajal ka poliitikas.
Ligitõmbava kultuurilise marksismi mantra põhisisu on kahepidine. Esiteks on progressiivne intelligents, ebausaldusväärne meedia, naiivsed poliitikud (kes püüavad teeselda ideoloogiliste erinevuste olemasolu oma parteide vahel) ja pahatahtlikud Brüsseli tehnokraadid sepitsenud ohtliku vandenõu eesmärgiga õõnestada ja lõpuks sootuks hävitada rahvusriigid, traditsiooniline kultuur ja väärtused. Teiseks, tõeliselt progressiivsete mõtlejate avangard peab olema eestvedajaks selle läänevastase vandenõu paljastamisel ja nurjamisel ning selgete, rahvuspõhiste alternatiivide väljapakkumisel.
HEILI SEPP: Vaat’ kõrvalt näotut emigranti
Fotokunstnik Birgit Püve isikunäitus „Varjupaik“ Tallinna Linnagaleriis, avatud 15. IX – 15. X 2017. Vao küla erinevad palged ja minevikuvarjud.
Elin Toona Gottschalk. Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Tõlkinud Kersti Unt, toimetanud Eda Posti, illustratsioonid: Elin Toona, kaane kujundanud Mari Kaljuste. Varrak 2017. 454 lk.
Mu kadunud vanaonu märkmikus on üks sissekanne, mida ma ei suutnud kaua aega lõpuni mõista :„Jõulud merel. Ilm ilus. Meri vaikne. Öösel ilus kuupaiste.“
Need kuidagi õndsad ja tarbetult poeetilised sõnad olid vanaonu märkmeraamatus üsna ootamatud. Ta pidas pigem igapäevaste liikumiste päevikut, pikkides sisse nappe ja emotsioonituid faktikesi stiilis „Ostetud kell“. Selle konkreetse kande tegi vanaonu 25. detsembril 1947. aastal, olles nooremmadrusena vahis Suurbritannia lipu all sõitval laeval. Ta oli nelikümmend kolm. Veel mõne aasta eest oli ta olnud Eesti Vabariigi kohtunik, tal oli olnud väike poeg ja naine. See kõik oli nüüd kadunud.
Lauluisa kiri Kirjanikkude Liidule
Olge tervitatud, kirjanikuhärrad, ilusal ja õnnistatud jubileumil!
Mina, Lauluisa ja Kalevipoja-papa Friedrich Reinhold Kreutzwald, – ei tea, kas teie mind ka tunnete – tulin praegu Võru piirilt ähkides tagasi! Viskasin oma äsja võetud Stundenzettel’i ehk kontroll-lehe postijaamakomissarile vihaga tagasi, sest lutikad, need igavesed mustad husaarid ja punased saksad, andsid ennast juba enne linnast väljajõudmist nii tugevalt tunda, et …
Ülemhelid peavad paigas olema
Eesti metsosopran Kai Rüütel on ilmselt kõige suuremale publikule esinenud Eesti ooperilaulja. Tema suvine ülesastumine Londoni kuninglikus ooperimajas Verdi ooperis „Othello“ jõudis kinodesse üle maailma, sh Mustamäe Apollosse. Rüütli asemel oleksid tahtnud olla ilmselt paljud, sest ooperi nimirollis säras maailma praegune lemmiktenor Jonas Kaufmann.
MIRJE MÄNDLA: Salvestusstuudiost katedraali
Meditsiiniuuringute krooniline alarahastamispoliitika. Margus Maidla intervjueerib professor Irja Lutsarit. IRJA LUTSAR: „Vaatame ookeani taha, kuidas sealne president Trump teeb kannapöördeid. Meie valitsus on teinud vähemalt teaduses sama järsu kannapöörde halvemuse poole.“
TRISTAN PRIIMÄGI: Lihvimata Jakuutia teemant. Jakuutia filmikunst on fookuses maailma filmifestivalidel ja ka Eestis.
MIHKEL KAEVATS: Esimene jalutuskäik
Pelgulinna tänavad on oktoobrialguse õhtupoolikul hallid ja nagu unustatud; mõni üksik tuleb vastu. See jalutuskäik ise on juba nagu mälestus, kõik tundub tagasihoidlikult endisaegne. Tuul sahistab veel lehtedes. Telliskivist mööda Heina tänavat Timuti nurgani on tõesti omajagu maad, ei peagi olema väljamõeldud tuleviku-vana-mina, et ristil hinge tõmmata. Aga infarkti ei tule.
Kuigi säärasele jalutuskäigule oleks omane pigem suvalisus või võiks säärasena ette kujutada tähenduslikku viimast korda, on see jalutuskäik millegi poolest esimene. Kuulan Kaur Riismaa uut luulekogu „Tarabella“. See on esimene niisugune luulekogu eesti keeles: nutiluulekogu, mis saadab kuulajat jalutuskäigul või saadab kuulaja jalutuskäigule.
Arvustamisel
Hasso Krulli „Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016“
Marianna Kaadi dokumentaalfilm „14 käänet“
Holger Looduse näitus „Teekond maailma lõppu“ ja Birgit Püve „Varjupaik“
Esseekogumik „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt“
Annelinna kergliiklustee
Ansambli Vox Clamantis kontsert „You and I“
Vaba Lava „Big Data“ ja Sõltumatu Tantsu Lava „Rännakud. tõotatud maa“
Marge Monko ruumiinstallatsioon „Veatu, õmblusteta“ ja Anna Juhlini lühifilm „Poeet Elevandimajas“
Toimetaja: Valner Valme