Eesti sajandaks sünnipäevaks pühendatud teatriprojekti “Sajandi lugu” kuuluv teater Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöö "Rännakud. Tõotatud maa" kukkus läbi ning ühise lavastuse asemel tuli kaks eraldiseisvat tükki. Midagi ei tulnud välja ka Teater NO99 ja Theatrumi koostööst sarja avalavastuses "Revolutsioon".

STL juhataja Triinu Aron selgitab, mis ta arvab Postimehes ilmunud Heili Sibritsa kriitilisest “Sajandi loo” artiklist ning miks Vanemuise ja STL koostöö ei õnnestunud.

Kas te Heili Sibritsa arvamust olete lugenud?

Ja muidugi olen.

Mis te sellest arvate?

Ma arvan, et see on väga emotsionaalne vastukaja. See lähtepunkt oli kultuuripoliitiline. Heili Sibrits soovis seda kultuurpoliitiliselt analüüsida, kuna tegu oli teatrite projektiga ja sellest emotsioonist ajendatuna oli ta teinud ka lühikese kunstilise kriitika, mis põhines väga emotsioonil ja oli üsna põhjendamatu.

Jääb segaseks, millised probleemid teil Vanemuisega olid?

Meil ei olnud mingeid probleeme. Lihtsalt Sõltumatu Tantsu Lava ja Vanemuise vahel ei tulnud ühist lavastust, mis oleks pidanud eesmärk olema. Ühist lavastust ei sündinud, sest me ei leidnud seda koostööd. Me tegime hoopis kaks lavastust.

Kas kaks lavastust tuli sellepärast, et ei leitud ühist nimetajat?

Jah, lavastuslikku koostööd ei sündinud.

Miks oli raske draamat tantsuga segada?

Asi polnud selles, et draamat oleks raske tantsuga segada. Ma arvan, et meil on võib-olla erinevad lähenemised teatri tegemisele.

Te lõite ka ühe veebilehe, mis peaks neid kahte lavastust siduma. Kuidas?

Seal oli osi nii meie lavastusest kui Vanemuise omast. Mõte oli ühendada kahe lavastuse ideed, et inimene tõesti sealt veebilehelt leiaks mingeid sidususi ja oma nii-öelda tee.

Kas te üritasite kuidagigi ka seda ühist lavastust päästa?

Muidugi. See oli meie esimene eesmärk ja selle nimel tegime kaua koostööd.

Kui kaua?

Üle kahe aasta. Alates sellest momendist, kui loositi avalikult välja need teatripaarid. Ma täpselt ei oska teile öelda.

Ja siis koostöö katkes?

Ei, koostöö ei katkenud. Lihtsalt ei sündinud ühist lavastust. Sündis kaks lavastust.

Ning kunstiline erimeel kahe teatri vahel oligi ainus põhjus?

Ma arvan küll, jah.

Mis hinnangu annaksite oma lavastusele?

Me ise jäime oma lavastusega rahule.

Mida te “Sajandi loo” järgmistest lavastustest ootate?

Ma ei oota midagi. Nagu teatri ja kunsti puhul ikka, ma lähen kohale ning vaatan, mis mulle pakutakse. Mul ei ole mingeid erilisi ootuseid.

Teater Vanemuine draamajuht ja Vanemuise osapoole lavastaja Tiit Palu ei olnud huvitatud juhtunut kommenteerimast. 

Ka "Sajandi loo" teatriprojekti esimene pääsuke, NO34 "Revolutsioon" pidi esmalt loodama Teatri NO99 ja Theatrumi koostöös. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ning Lembit Petersoni teatrite ühisloome katkemise üheks põhjuseks oli Theatrumi remont, mis lõi plaanid segi, kuid põrkusid ka maailmavaated. NO99 leidis endale uued partnerid välismaalt, mis omakorda tähendab, et «Revolutsioon» jõuab väljapoole Eestit. 

Eesti teatrite ühisprojekti "Sajandi lugu" kolmas aastakümme valmis Rahvusraamatukogu, VAT teatri ja Labürintteatriühenduse G9 koostöös. Publiku ette tuuakse pseudoajalooaineline rännak "Sirgu Eesti", mille juures on kultuuriringkonnis küsimusi tekitanud nii väänatud ajaloosündmused kui pärast etendusi pakutav viin. Paljud publiku seast, kelle nimed on kultuuriportaalile teada, on märganud, et noorte puhul viina pakkudes vanust ei küsita.

"Sirgu Eesti" esitab suhteliselt tõe pähe tõestamata legendi, vandenõuteooria, et Konstantin Päts ja Johann Laidoner lasid tappa Artur Sirgu.

Lavastaja ja autor Aare Toikka ütles "Aktuaalsele kaamerale", et nende lugu räägib rahvast, riigist ja erakondadest ning inimesest nende keskel. Indrek Hargla monoloogist alguse saanud draama keskne tegelane on salapärase saatusega poliitik ja advokaat Artur Sirk.

"Meie lavastuse puhul on ka nii, et ulme ja tõsielu piir on kusagil kahe vahel ja seda peab mõistatama," sõnas lavastaja.