Arutelu lähtepunktiks oli sel kevadel eesti keeles ilmunud Charles Percy Snow kõne, mis juhib tähelepanu sellele, et Euroopa hariduses on loodus- ja kultuuriteadused lootusetult lahku läinud. Jüri Engelbrecht tõi välja Snow põhiteesi: "See on veidi provokatiivne, Snowle omase sõnaseadmisega püstitab see küsimuse – miks on niimoodi, et need inimesed, kes tunnevad hästi termodünaamika 2. seadust, ei taha midagi teada nendest, kes Shakespeare´i tunnevad ja vastupidi. See dihhotoomia oli põhiteesiks, mis selles Snow raamatus oli kenasti kirjas koos paljude näidetega. Snow ei ütle küll väga otse, aga seda võib sealt välja lugeda, et tegelikult oli tema mure hariduses – selles mis on see haridus, mis paneb need inimesed niimoodi mõtlema."

Engelbrechti sõnul on 1959. aastal ilmunud teesid ühest küljest ka täna aktuaalsed, kuid teisalt on olukord interdistsiplinaarsuse mõttes paranenud: "Tõepoolest teadusvaldkonnad on erinevad, aga ei saaks öelda, et need oleks vastandlikud ja inimesed ei tahaks teisest poolest midagi teada saada. Ma võiks tuua siin näiteks, et viimased tosin aastat on toimunud Euroopa teadusfoorum, kus on mitmed korrad olnud eraldi sessioon "Teadus kohtub poeesiaga", seda veab Imperial College`i füüsika emeriitprofessor ja see on väga edukas ja väga huvitav."

Tema sõnul ongi kõige olulisem tuua kultuur ja teadus ühispinnale: "Küsimus on selles, et me saaksime kultuuri ja teaduse ühisele pinnale. Mul on hea meel, et me omal ajal panime käima Eesti teaduspreemiate raamatu, see oli 1997.–98. aastal. Teaduspreemiates on ka üks humanitaaria valdkonna preemia. Aga nüüd meil on kokkulepe kultuuriministeeriumiga, et need viimased köited sisaldavad ka kultuuripreemiate laureaatide andmeid, see on ka üks võimalus tuua neid asju kokku, kasvõi ühtede kaante vahele."

Akadeemik rääkis ka oma esseedest, milles tuleb välja olemuslik erinevus füüsika ja ühiskonnateaduste vahel. "Ma olen kirjutanud paar esseed ühiskonnast kui komplekssüsteemist. Need on definitsiooni kohaselt süsteemid, mis koosnevad paljudest osadest ja need on omavahel seotud. Need seosed tekitavad uue kvaliteedi – ükskõik, mida me vaatame, kas ainet, kus on aatomid ja molekulid omavahel seotud, inimorganismi, mille rakud on seotud või ühiskonda, kus on inimesed omavahel seotud. Perekonnad ja kogukonnad on omavahel seotud, riigid on omavahel seotud, riikide ühendused on omavahel seotud jne. Tekib küsimus – kuidas see komplekssüsteemide mõiste haarab ka ühiskonda ja sotsiaalseid süsteeme. Kui me räägime füüsikalistest süsteemist, siis võib öelda, et see on lihtne, sest on olemas seadused, näiteks kasvõi Newtoni seadused. Ühiskonna seaduspärasuses ei ole niisuguseid seaduseid ja me ei tea neid. Me oletame väga palju, aga need pole tõestatavad nagu Pythagorase teoreem. Väärtused ühiskonnas on erinevad. See teeb asja ühelt poolt keeruliseks, aga teisalt me peame sellest ka jagu saama," arutles ta.

Engelbrecht on varasemalt tsiteerinud Joseph Rotblati, kes on öelnud, et kõik maailma teadlased võiks anda arstidele sarnaselt Hippokratese vande inimkonda teenida. "Kõige olulisem oli minu arvates tema tõstatatud vastutuse küsimus. Ta ütles ka seda, et teadlased lihtsalt teavad rohkem sellest maailmast ja seetõttu on neil ka suurem vastutus. Teadlase vastustus ongi juhtida tähelepanu sellele, et midagi tuleks teha, aga kas teda kuulatakse, see on juba omaette küsimus teaduspoliitikas," rääkis ta.