Anna-Liisa Unt: Vee kohal kulgejad ({{commentsTotal}})

Kaarsild Tartus
Kaarsild Tartus Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Pärast poolt remondiaastat taasavati oktoobris liikluseks Tartu kaarsild. Kas sai ikka hästi tehtud? Mis tähtsust sel üldse on?

Sildadel on eriline ruumimõju. Uue silla ehitus on harv sündmus, mis sõlmib lahtised otsad kokku. Sild loob võimaluse täiesti uueks kogemuseks, vastsel sillal viibija satub kohta, kus ta varem kunagi pole olnud – millegi kohale või kõrvale õhku seisma, usaldab oma raskuse võõra hoolde ja avab elamusekonto tühja lehe. Silla ületaja pole ei siin- ega sealpool, vaid igas mõttes kusagil vahepeal.

Silla kadumine sisseharjunud liikumisteedelt raputab süsteemi peaaegu sama tugevasti, aga sellel on linna toimimisele teistsugune mõju. See lõikab soone järsult katki, aga leket ei järgne, vaid vood kas suunatakse ümber või need leiavad ise endale uue parema tee. Haav küll sügeleb hiljem veel pikka aega, aga organismi ära ei tapa.

Ajutiselt suletud sild paneb süsteemi ja kannatuse ainult mõneks ajaks proovile. Peagi lastakse liiklejad oma endisele teele tagasi, vahel uuel viisil (nagu kergliiklejatele mõeldud ajutise Tartu raudsilla asendamine 2007. aastal ka sõidukitele mõeldud Vabadussillaga), teinekord endisega sarnaselt, nagu rekonstrueeritud kaarsillal.

Mille poolest on uus vanast parem või mis põhjustel töö ette võeti? Mida üldse silla kui linnaehitusliku objekti puhul silmas peab pidama? On ju sild pea sama hell teema kui tunnel: sillale, nagu tunnelisse, tuleb minna rohkem või vähem valikuvabaduseta. Liikuda saab ainult edasi või tagasi, õnneks ollakse sillal paremini nähtav kui tunnelis ja tajutakse oma asukohta. Samalaadne on kõrguste erinevuse ületamise problemaatika (liikumine alla tunnelisse või üles sillale), mis vajab hoolikat lahendamist, et liikumine oleks meeldivalt sujuv ja keegi poleks kõrvale jäetud.

Kivi-paber-käärid

Kivisild või kaarsild? Ohkan. Endise, sõjas hävinud kivisilla taastamise võimaluse, vajaduse ja mõttekuse üle arutlemine ei sumbu vist kunagi. Nüüdisaegne arhitektuurikäsitus siiski möödunut matkivate koopiate tegemist ei toeta. Kivisilla mulaaži ülesehitamine oleks paras ajalis-ruumiline absurd. Kui seda siiski peaks kunagi tehtama, mõjuks uus kivisild ilmselt nii groteskselt, et oleks juba lahe. Nagu väntsutatud, aga üle lakitud topis, pärlid kaelas.

Kui ilmnes möödapääsmatu vajadus kaarsilla kapitaalseks uuendamiseks, pakuti alternatiivina täiesti uue silla ehitamist.

Kaarsild või täiesti uus sild? Komistame sama kivi otsa. Kaarsild on linna kuvandi osa, olgugi et vormi ja funktsionaalsuse poolest ei ole ta midagi erilist. Tänapäeva Tartus on aga kaarsilla mäletajaid rohkem kui kivisilla mäle(s)tajaid ning veel ühe sümboli hävitamine oleks munitsipaalenesetapp. Ainsaks kaalukeeleks oleks võinud saada hävitav hinnang silla praegusele konstruktsioonile, siiski nenditi, et vastupidavus on hea.

Head seemned

Igal juhul vajas sild tõsist sekkumist ning lihtsa tehnilise turgutuse asemel langetati otsus rekonstrueerimise kasuks. Käiguteede laiendamiseks lammutati sillaplaat ning uus laiem plaat n-ö õmmeldi tõmbidega silla keskse tala alla. Sillale viivad trepiastmed ja järsk kitsas kaldtee, millel tänapäeva võimalikult paljudega arvestavas ruumikultuuris enam kohta ei ole, asendati liikujale mugavamate lahendustega. On selge, et välja kujunenud keskkonnas on ideaalse lahenduse saavutamine raskendatud: tänavakoridorid ja hooned on seal, kus nad on. Kõige sujuvama pealesõidu ehitamine jalgrattale, ratastoolile, lapsevankrile vms nõudnuks Vabaduse puiestee ja osa Raekoja platsi kõrgemaks tõstmist. Kompromisslahendus on elegantne.

Vahest suurim ruumiline üllatusmoment on peidetud silla alla. Raekoja platsi poolse kaldakindlustuse küljes ripub vee kohal konsoolina jalgteejupp, jätkates kaldapromenaadi, mille sillasammas seni oli läbi lõiganud.

Kuub

Peale funktsioonide paranduse on tehtud julge hüpe tundmatusse: sild on nüüd varustatud heli- ja valgussüsteemiga, mis lubab vahendada audiovisuaalseid ruumilisi elamusi. Olgugi et süsteem on lisatud kohmakalt (piki heledat korrastatud fassaadi kulgevad kaablid, redelid ja karbikud), on pakutav ruumikogemus omaette tasemel. Immateriaalse, aga selgesti kohal oleva elemendi lisamine muudab igapäevase liikumistoru tähelepandavaks. Kaarsilla liikumisteed on tänu täpselt kavandatud valgustusele nauditav õueruum, valgust täiendab hõrkmeeldiv helitaust.

Esimese, sillal praegu nähtava ja kuuldava heli- ja valguskujunduse autorid on Eesti kunstiakadeemia uusmeedia magistrandid Martin Rästa, Aivar Tõnso, Liisi Küla, Roman-Sten Tõnissoo ja Sten Saarits. Kuna uut tehnoparki kasutati esimest korda ning heli ja valguse ruumiline mõju oli veel teadmata, andis linn kunstnikele teoste loomiseks vaba teema. Ainsana oli tarvilik silmas pidada, et paljud ületavad silda (töö)päeva sees korduvalt ja tihti samadel kellaaegadel, seega tuli ära hoida teoste lõputu painajalik kordumine. Pigem rõhutati lähteülesandes, et teostest võiks ühtaegu saada nii möödujate igapäevast liikumist tundlikult saatev heliriba kui ka sihilikult kuulama tulnule või kuulatama jääjale kosutav elamus. Vabad käed jäeti ka helide olemuse osas, teretulnud olid nii meloodilised lahendused kui ka heliteosed, kus instrumendiks ongi heli, ükskõik kas digitaalset või mehaanilist-looduslikku päritolu. Valguslahendustes tuli leida tasakaal toretseva ja tagasihoidliku vahel.

Teoste peamiseks lähtekohaks valitigi nende asukoht vee kohal, Raekoja platsi pikendusel. Nii nagu vesi moonutab endalt peegelduvat, remiksib sild ülalt raekoja tornist kostvaid kellalööke. Viis korda päevas, kui täistundi tähistavale klõmmimisele järgneb pikem meloodiline kellamäng, sekkub pala lõppu kaarsilla heli, mis astub kelladega dialoogi ja läheb üle ruumiliseks pillerkaariks. Pimedal ajal toetab iga heliteost vastav valguslahendus. Meisterlikult filigraansed, viieosalise tervikuna Eestis ainulaadsed sekkumised on teeninud laialdase tunnustuse projekteerijatele-korraldajatele kõhklustest jagusaamise, kunstnikele endale kindlaksjäämise ja linnakodanikele kannatlikkuse ja soosiva vastuvõtu eest.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Fragment raamatust "Eesti läbi saja silmapaari"

Juubeliteose "Eesti läbi saja silmapaari" noorim portreteeritav on ühe-, vanim 100-aastane

Vabariigi 100. aasta juubeli puhul on raamatukaante vahele jõudnud ka mahukas kinkeraamat "Eesti läbi saja silmapaari". Kokku on kogutud saja eestlase portreed, iga aasta kohta üks, kes kokku moodustavad läbilõike Eesti ajaloost ja ühiskonnast. Raamatu vanim portreteeritav on 1918. aastal sündinud 100-aastane Linda Erika, noorim eelmisel aastal sündinud Jako.

FILM
"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: