Pianist Maksim Štšura: muusika ei ole partituur ({{commentsTotal}})

Oktoobri lõpul esines Tallinnas Londonis tegutsev eesti pianist Maksim Štšura. Klaverimängija mõtteid saaliproovi ajal käis kinni püüdmas muusikasaade „MI“ ning kontserdisalvestust saab kuulda Klassikaraadios teisipäeval, 7. novembril.

TIMO STEINER: Eestimaal pole Sind mõnda aega näha olnud, millega oled tegelenud?

MAKSIM ŠTŠURA: Viimased kuus aastat olen elanud ja töötanud Londonis. Olen viimast aastat doktorant kuninglikus muusikakolledžis.

Siis tekib suur küsimus, et mis edasi saab.

Selle viie aasta jooksul on mul olnud palju fantastilisi kogemusi. Ma olen mänginud fantastiliste inimestega ning ehitanud üles toreda koostöö viiuldaja Michael Foylega, kellega teeme duot. Meil on läinud väga hästi ja on praegu tegelikult päris palju tööd. Ma loodan, et see jääb, jäävad ka teised kammermuusika- ja sooloprojektid ning õpetamine. Uurimistöö saan ilmselt varsti valmis, aga pärast seda tahaksin ikkagi sama palju aega viibida raamatukogus ning lugeda ilusaid raamatuid muusikast. Ja mitte ainult muusikast.

Eestis olen vähemalt kord aastas ikka esinenud, kas siis üksi või duo või trioga. Ma olen ikkagi üritanud nii palju kodus käia kui võimalik.

Kuidas tunnetus on, kas sa oled eesti pianist täna või oled maailmakodanik?

[Naerab] See on väga tõsine küsimus, kui me mõtleme rahuvusidentiteetide peale. Näiteks mina olen sündinud vene perekonnas, minu emakeel on ikkagi vene keel, aga ma olen sündinud Eestis, olen kogu aeg elanud Eestis ja Eesti on minu kodu, väga tähtis minu jaoks. Aga nüüd ma olen tegelikult juba tükk aega elanud Londonis, nii et London on ka minu kodu mõnes mõttes. London on multikultuurne linn, see on suur ja seal on palju erinevaid inimesi täiesti erinevate taustadega. Seal tegelikult väga palju ei loe, kes Sa oled identiteedi poolest. Mis loeb on see, et mida teed, kuidas seda teed ja mis eesmärgiga.

Kuidas seal silma siis paista?

Niipea kui ma saabusin, ma sain aru, et tegelikult selle linna energia annab mulle väga palju juurde ja ta inspireeris mind. Nagu iga suur linn - ta võtab ka hästi palju ära, aga kui oled paindlik, ja kui Sul õnnestub oma maailmavaate poolest olla hästi avatud, siis see linn annab Sulle tagasi päris palju. Annab võimalusi, annab võimalusi teha, annab uusi sõpru, uusi kontakte ja inspiratsiooni. Mitte ainult tööst, vaid ka sellest, et sa võid käia maailma tippkontsertidel, ooperiteater on fantastiline, ma olen väga suur ooperi fänn, ja igasugused näitused – selles mõttes on see linn suur. Ja muidugi inimesed.

Milline on Sinu esteetiline vaade klaveri puudutusele? Kas see peaks olema löök või kuidagi klaveri helisema panema?

See on huvitav küsimus. Tegelikult oleneb, mis klaverit mängid. Enamasti ikkagi, kui saad hea klaveri, siis see on Steinway, mis on fantastiline. Aga see ei ole muidugi ainus klaver. On olemas väga head Yamahad, see uus Kawai, mis pidi olema väga hea, aga ma ei ole seda veel proovinud, nii et ma ei oska kommenteerida isiklikult. Aga iga klaveri jaoks on vaja natukene teistsugust tehnikat, et kuidas, kuidas ikkagi sa puudutad klahve, kuidas sa saad kõla. Sest muidugi kõla on kõige tähtsam asi ükskõik mis muusikainstrumendi puhul. Muusika ei ole partituur.

Kas mõtled ka niimoodi, et pianistina peaks olema kuidagi eriline või on Sul juba see juba välja kujunenud? Mis teeb Maksim Štšura eriliseks?

Mulle väga meeldib soolot mängida. Ja alati kui on võimalus, ma mängin soolot. Aga ma arvan, et ma pigem olen panustanud viimaste aastate jooksul sellele, et olla paindlik kammermuusika solist. Ja see, kes on avatud igasuguste erinevateks koostöödeks. Kas või keelpillimängijatega või siis lauljatega.

Ja see, mis me oleme teinud Michaeliga viimase viie aasta jooksul, tegelikult üha enam võtab põhimõtteliselt kogu minu aja. Meil on pidevalt kontserdid ja laiendame oma repertuaari. Üritame mängida peast nii palju kui võimalik. Arvame, et see teeb suhtluse palju kuidagi lähedasemaks publikule. On tähtis, et kolme komponendi vahel on dialoog: muusika autor, meie ja publik.

Duona mängime kahekesi, ja kui me ei pea nooti vaatama üldse, siis saame üksteistega palju rohkem suhelda muusika kaudu laval. Ja me arvame, et kui see suhtlemine on põnev, siis me justkui nagu anname publikule teada, et see on huvitav: tulge ja rääkige meiega. Olge sellest osa.

Räägime praegu sellisel väga õrnal hetkel, kui lähed pianistina tegema saaliproovi. Võiks ju mõelda nii, et miks ta kodus ei ole selgeks harjutanud, miks ta tuleb siia saali?

Pianistidel on raske elu, iga kord kui pianist mängib kontserti, siis tal on erinev klaver. See ei ole nii, et sa alati kannad oma klaverit kaasas. No mõned saavad seda lubada, aga nimesid ei nimeta. Mõnes mõttes on see rändamine tegelikult väga põnev, sest klaver võib olla ju väga hea, aga see võib olla ka väga keeruline. Põhimõtteliselt iga pianist üritab ikkagi proovi ajal klaveriga kuidagi sõbraks saada. Justkui küsiks sõbra käest midagi või paluks, et ta ikkagi sulle seda annaks. Kui sa tahad mingisuguse idee ellu viia, kui sa kenasti küsid klaveri käest, siis võibolla ta vastab sulle hea kõlaga.

Kas klaveriga on juhtunud nii ka, et ta kontserdi ajal ikkagi üllatab, kuigi proov on tehtud?

Me ei tea ju, kas see on klaver, äkki pianist ennast ise üllatab kontserdil? Seda võib ka juhtuda. Esinemise psühholoogia on väga huvitav teadus ja sellest teame palju, aga mitte kunagi piisavalt.

Kuidas sa publiku ees näiteks uitmõtteid tõrjud? Mis ohud Sind ründavad esinemise ajal?

Kõige suurem oht on see, et ei saa olla fookuses, ei saa olla kontsentreeritud sellele, mis on kõige tähtsam. Ma proovin alati mõelda, et muusika on kõige tähtsam. See helilooja idee. Helilooja kirjutab muusikat ja interpreet mängib selleks, et publikul oleks mingisugune idee sellest muusikast.

Kas sul on mingisugune rituaal ka enne, kui Sa lähed lavale?
Proovin hästi magada, tihti on see keeruline. Viis minutit enne kontserti natukene tumedat šokolaadi, et aju läheks käima. Põhimõtteliselt lihtsalt olla heas vormis.

Kas laval klaverit mängides mõtled ka, kui kaugele heli peaks jõudma? Sinna saali teise otsa?

Jah, ikka mõtlen, ja kui saalis on hea akustika, siis tegelikult selle pärast ei pea muretsema. Kui akustika ei ole nii hea, siis ükskõik mida Sa ka ei teeks, see kõla sinna ei jõua. Aga seda peab lihtsalt aktsepteerima.

Kui vaikselt on võimalik klaverit mängida?

See on huvitav küsimus. See oleneb tihti sellest, kui kannatlik on publik. Kui publik on väga kannatlik, siis võib mängida väga vaikselt. Ja tegelikult tihti on emotsionaalne intensiivsus vaikses mängus palju suurem, kui suursuguses ja strukturaalses mängus. Nii et saab küll mängida väga vaikselt, aga see on risk, üks suur risk. 

Toimetaja: Helen Eelrand



Juku-Kalle Raid

Halvad read. Halearmas Juku-Kalle Raid

ERR kultuuriportaal ja Rahva Raamatu koostöös toimub sari Halvad Read, kus Eesti kirjanikud loevad Viru Keskuse Rahva Raamatus avalikult ette katkeid enda kohta meedias, sotsiaalmeedias, kommentaariumites ja foorumites öeldud halbadest asjadest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: