Arvustus. Nautides kannatust ehk "Viva la vida" ({{commentsTotal}})

Sõltumatu Tantsu Lava
Sõltumatu Tantsu Lava "Viva la Vida" Autor/allikas: Pressimaterjalid

"Viva la Vida: Kuni surm meid lahutab"
Lavastaja ja koreograaf: Joanna Kalm
Esietendus 30. november 2017, mängitakse veel tänavu 28. detsembril ja 26.-27. jaanuaril 2018.

Lisaks toimub tükist tõugatult 29. detsembril STL’is 12-tunnine tantsumaraton.

Istun STLi saalis maha; vaatan, kui palju märgilist kujundust on selleks korraks lavaruumi paigutatud ning natukene kohmetun, kui kuulen, et “Viva la Vida” on kahe tantsijaga 2,5-tunnine etendus.

“Kes tahab palju saada, peab palju kannatama."

Ja nii me kannatasime… või nemad kannatasid. Kahekesi täitsid nad (Joonas Tagel ja Madli Paves) ruumi liikudes, olles ja mõeldes. Me soovisime palju saada ja nemad soovisid palju saada või anda, tänu millele sai näha naudingut väsimuse, pinge, taaskordse väsimuse ja elupinge vahel. Füüsiliselt kurnatud keha ja fokusseeritud meel võisid vahel luua paralleelid nii algallikaga (Joanna Kalmu inspireerinud tantsumaratoni meelelahtuslik ja masohhistlik pool) kui ka elu mänguga, kust meid lahutaks ainult surm.

Joanna tõi läbi kahe keha lavale palju tantsu, mis on hakanud tänapäeval vaikselt tantsuetendustest ära kaduma. Need kaks keha, meelt ja inimest moodustasid indiviidid, kes läbisid midagi koos. Vahel sulandusid teineteise, kaotades individuaalsuse, ja vastupidi. Terve etenduse vältel vaheldusid mehhaanilisus ja äratuntav emotsioon, vabaduse otsing ning paikapidavad, kuid ära tüütavad klišeed.

Mulle meeldivad elus mustrid, mitte müra. Joanna tõi minuni selged mustrid, mis iseloomustasid tantsijate soovi pidada vastu ja vahel ka soovi iseendale või elule alistuda. Mustrid liikumises, kasvamises ja kahanemises, kiiruses ja elutempos. Mustrid higipiiskades, mida hindan kõige rohkem – näha laval, kuidas tark tantsija teeb tööd. Ning suure tõenäosusega on teinud tööd ka protsessis olles.
Segadusse ajas liikuv keha ning vahel liikumatu nägu. Kas tõlgendan sellega emotsiooni puudust või hoopis tugevat emotsiooni, milles peatubki mehhaaniline elust läbi jooksmine ja otsing, on minu enda õhtuse oleku otsustada.

"Sa saad hakkama, sa oled tugevam kui sa arvad."

Tekkis kõhklus, kas lavastus pidi olema kaks ja pool tundi pikk või oleks saanud, täpselt nagu elus, mõne asja kiiremini öelda – vähem mõelda, lihtsalt öelda.
Tänu sellele sulandusid tantsijad mu õhtusse ja said tuttavamaks iga väsinud ohke ja pausiga.

Inimene kui mehhanism ja inimene kui inimene, õhuke piir kannatlikkuse ja kannatamise vahel – kas laseme end survestada või ei saa survestamata elada? Aplodeerisime elu puhul nii tegijatele kui külastajatele.
Meie ei pidanud kannatama, et palju saada. Saime palju… nautides seda kannatust.

Lugu ilmub Sõltumatu Tantsu Lava kriitikuteprogrammi raames: sel hooajal resideerib STL’i juures viis noort tantsukriitikut, kes kõigist lavastustest kirjutavad.

Toimetaja: Helen Eelrand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: