Akadeemias on Tartu ülikooli sada nägu ({{commentsTotal}})

Tartu Ülikool juubelirüüs.
Tartu Ülikool juubelirüüs. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Akadeemia 2. nr tutvustus.

Eelmise aasta novembris avati Tartu ülikooli peahoones ja ülikooli muuseumis fotonäitus „Pane vaim valmis!: Tartu ülikooli sada nägu“, millega tähistatakse rahvusülikooli lähenevat 100. aastapäeva. Rahvusvahelise kuulsusega portreefotograaf Birgit Püve on poole aasta jooksul jäädvustanud 100 Tartu ülikooli teadlast ja õppejõudu ning teisi ülikooliga seotud isikuid koos esemega, mis iseloomustab portreteeritu tööd või suhet alma mater’iga. Sel puhul avaldab Akadeemia näituse jaoks kirjutatud mõttekillud, mille hulgast olgu esile toodud Tartu ülikooli viimase rektori Volli Kalmu (1953–2017) lause: „Rahvusülikool on eesliiniteaduse, kõrghariduse ja kultuuri arendamise ning kõige selle eestikeelsena hoidmise akadeemiline kodu.“

Robert Kiti essee üheks peateemaks on sotsiaalsüsteeme iseloomustav ennustamatu keerukuse lisandumise protsess, mis on nii ettevõtluses kui ka teaduses selgesti nähtav. Eelkõige ennustamatuse tõttu ongi vaja halbade aegade eest kaitset otsida riske hajutades — mida rohkem on erinevaid ettevõtmisi, seda suurem on võimalus, et tõsiste tagasilöökide puhul jäävad teised ettevõtmised siiski puutumata. Et kestvat majanduslangust ja Eesti kultuuriterviku hääbumist vältida, peaks meie eesmärgiks olema teaduse ja majanduse ühisosa suurendamine. Kui kohalikud kapitalistid suudavad kommertsialiseerida kohalike teadlaste intellektuaalset omandit, on suurem lootus luua töökohti kõikidel keerukuse tasemetel. Just tööhõive ning sissetulekute kasv Eesti elanike enamiku hulgas, kes teenivad alla keskmise palga, on otsustava tähtsusega, et pidurdada väljarännet ning meie keele ja kultuuri kandjate vähenemist. Ning teame, et neid inimesi on palju. Just nende inimeste kindlustamine töö ja inimväärse elatustasemega on kindlustuspoliis, mille Eesti passi omamine võiks tagada. Seejuures tasub meeles pidada, et kogu lääne tsivilisatsioon rajaneb indiviidi vabal tahtel ning sellega kaasneval vastutusel, mistõttu peaksime kogu aeg mõtlema sellele, kuidas suudame teiste kodanikega koos ühiselt rohkem väärtust luua, ilma et annaksime ära isiklikku vabadust ning sellega kaasnevat vastutust. Peaksime suutma seda teha sõltumata kõikvõimalike bürokraatlike reeglite ja tehnoloogiliste algoritmide uinutavast muusikast. Kui anname mugavuse nimel oma otsustus- ja vastutusvõime Riigile, (Orwelli) Parteile või moodsale tehisintellektile, siis varem või hiljem kaasneb sellega ka vabadusest loobumine, mis võib vähemasti Eesti jaoks tähendada panslavismi ideoloogi Nikolai Danilevski soovmõtete täitumist: meist võib saada mõne suurema rühma etnograafilise enesetäiendamise vahend.

Rahvastikustatistikast pakuvad üldsusele suurt huvi rahvaarv ja selle suurenemine ning vähenemine välisrände tulemusena. Viimastel kümnenditel on aga rahvastikustatistikute tähelepanu pälvinud uus nähtus — hargmaisus, mis on olnud mingil määral olemas ka varasematel ajaperioodidel, kuid viimasel ajal on see hüppeliselt kasvanud eeskätt inimeste järjest suureneva rändeintensiivsuse tõttu. Hargmaisus on oluline probleem väikese ja väga väikese rahvaarvuga riikidele nagu Eesti, kus hinnangute järgi üle kümnendiku riigi rahvastikust (etnilistest eestlastest või ka siin sündinud inimestest) elab välismaal. Olulist osa neist võib aga pidada hargmaiseks, s.t inimesteks, kes ei ole sidemeid Eestiga katkestanud ja viibivad kodumaal suhteliselt sageli. Ene-Margit Tiit, Mare Vähi ja Pille Kool näitavad, kuidas Statistikaametis välja töötatud residentsuse indeksi abil, mida kasutatakse ka välisrände kirjeldamiseks, on võimalik hinnata hargmaiste eestlaste ehk varem siin elanud inimeste arvu. Selgub, et 2017. aasta andmete põhjal oli alust pidada hargmaiseks rohkem kui 46 000 inimest, sest nad olid küll ilmselt mõnda aega Eestis viibinud, kuid siinne tegutsemisaktiivsus jäi nii väikeseks, et nad ei ületanud residentsuse lävendit.

Toomas Kiho köidab ühtseks tüviahelaks rahvuseepose, iseseisvusdeklaratsiooni ja põhiseaduse need kirjakohad, mis kõige selgemini väljendavad eesti rahva ja riigi ühisaadet — eestlaste oma riiki. Kuid mis on sellest Eesti Suurest Ideest nüüdseks saanud? Tundub, et tänapäeval asume ühes teises reaalsuses, kus majandusarengust on saanud uus keskne aade. Ometi olime 26 aastat tagasi vabaduse nimel valmis kas või kartulikoori sööma. Kui nii, siis tasub endalt aeg-ajalt küsida: kust läheb selle piir, mida oleme valmis jõukuse nimel müüma või ära andma? Kas avame fosforiidikaevandused, mis on kolmkümmend aastat olnud uinunud olekus? Kas oleme valmis palkideks maha müüma kogu oma metsa? Või: kas müüme maha oma Emajõe, mille vesi praegu veel siin voolab, ja lubame selle mõnesse tootlikusse käitisesse pumbata? Kas Emajõgi jääb püsima — see on ümberöeldult küsimus Eesti püsimise kohta. Seda küsivad meilt 155-aastane Kalevipoeg, 25-aastane põhiseadus ning nüüd juba ka saja-aastane Eesti Vabariik.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid Eesti ajalehtede veergudel 1920. aasta veebruaris. Iseseisvusmanifesti väljakuulutamisest 24. veebruaril ehk Eesti Vabariigi sünnipäevast oli möödunud kaks aastat. Kui esimese aastapäeva artiklites annab tooni lootus ja mure, siis nüüd tõuseb esile heroiline retoorika, ent samas pole see mõõdutundetu — autorid on säilitanud tegelikkusetaju, sest rahuaja argipäeva varjutavad kütte- ja toitluskriis, mille lahendamist takistab kõigele lisaks veel majandusspekulantide ahnus. Aga rahuaja majandusarengu heaks astuti esimene suurem samm juba 10. oktoobril 1919 Asutavas Kogus vastu võetud maaseadusega, mille põhjal võõrandati baltisakslastele kuulunud mõisad ja nende maad ning anti peamiselt mõisatööliste ja Vabadussõjast osavõtnute käsutusse. Ajutine, erivolitustega parlamendi funktsioonis töötanud Asutav Kogu (23. aprill 1919  – 20. detsember 1920) võttis lisaks maaseadusele 19. mail 1919 vastu Eesti iseseisvuse deklaratsiooni ja 15. juunil 1920 Eesti Vabariigi põhiseaduse, mis hakkas kehtima 21. detsembril 1920. Põhiseaduse jõustudes lõpetas Asutav Kogu tegevuse. Riiklike institutsioonide loomine ja tegevus ei jää aastapäevale pühendatud artiklites tähelepanuta: hoiatatakse isikute eest, kes püüavad keerulist seisukorda ära kasutada, ja nõutakse valitsuse karme vastumeetmeid, kutsutakse poliitilisi erakondi isamaa hüvangu nimel konsolideeruma, ja mis tänapäevalgi aktuaalne — ametnikud olgu rahva ja riigi ees ausad.

1911. aastal saabus Wittgenstein Cambridge’i, et Bertrand Russelli juures filosoofiat õppida. 1913. aastal koostas ta Märkmeid loogikast — omalaadse kokkuvõtte järeldustest, milleni ta Cambridge’is veedetud aja jooksul oli jõudnud, ja mis on ühtlasi tema esimene filosoofiline teos. Märkmed on olulised veel seetõttu, et aitavad mõista Wittgensteini Loogilis-filosoofilist traktaati (Tractatus Logico-Philosophicus) (1921). Henrik Sova tõlgitud märkmetele lisatud järelsõnas rekonstrueerib Michael Potter (tlk Henrik Sova) need asjaolud, milles Wittgensteini esimene säilinud filosoofiline teos sündis. Üksikasjalik detektiivitöö on vajalik, sest mitte ükski säilinud versioon Märkmetest pole Wittgensteini käekirjas. Eesmärgiks on välja selgitada, milline neist versioonidest klapib kõige paremini tema enda kavatsustega ja mis kavatsused tal õigupoolest üldse olid. Selgub, et Märkmeid loogikast tuleks käsitada kui kahte erinevat, üpriski eriilmelist teksti, üks loodud Birminghamis ja teine Cambridge’is. Michael Potteri ülevaadet tasub Märkmete uurimisel silmas pidada, sest see annab nende lugemiseks kindla lähenemisnurga: loe Birminghami Märkmeid esimesena ja käsitle Cambridge’i Märkmeid nii, nagu Wittgenstein neid kavatses — peamiselt alternatiivsete sõnastustena, mis mõnel juhul võivad olla algsetest märkmetest selgemad ja selgitavamad.

Wittgenstein kirjutas 1912. aastal Russellile: „Loogika peab osutuma täiesti erinevaks kõigist teistest teadustest“. Indrek Lõbus vaatleb lähemalt üht Wittgensteini argumenti Märkmete I käsikirja paragrahvis B9, mis seda väidet toetab. Argumendi otsene järeldus on, et eituse sümbolile (nt „ei“, „mitte“, „~“) ei vasta maailmas midagi. Autor nimetab seda eituse argumendiks ja näitab, kuidas selle argumendi järeldus laieneb kõigile loogikasümbolitele, k.a kvantoritele. Tulemuseks on järeldus, mida Wittgenstein hiljem Traktaadis (4.0312) nimetab oma põhiideeks — et tõsiasjade loogikat ei saa esitada. Põhjus, miks eituse argumendi vastu tänapäeval huvi tunda, on selles, et Wittgenstein töötas oma ideid välja peamiselt Frege ja Russelli loogikafilosoofia pihta suunatud kriitikana. Frege ja Russelli ideed on aga tänapäeval erinevates edasiarendustes väga levinud, mille ühe ilminguna on ka tavapärane leida loogikasümbolite tähenduste käsitamist propositsioonide ja faktide osana. Wittgensteini kriitika on seetõttu otse suunatud ka meie kaasaja filosoofia pihta. Sellest tulenevalt ei ole Lõbusa peamiseks eesmärgiks anda eituse argumendist filosoofiaajalooliselt adekvaatset käsitlust, vaid eelkõige näidata, et leidub rekonstruktsioon, mille korral eituse argument on korrektne ning et eituse argumendi järeldus laieneb eituselt kõigile loogilistele tehetele. Lõpuks selgitab ta veel üht sellest tulenevat järeldust, mis võiks huvitav olla nii filosoofidele kui mittefilosoofidele — nimelt et teatud mõttes ei ole loogikavead võimalikud. Loogikavead osutuvad kirjavigadeks.

Seejärel ilmub neljas ja viimane osa Taivo Liiva artiklisarjast „Tillukesest aatomist tuumapommini“. Esimene tuumareaktor õnnestus tööle rakendada 2. detsembril 1942. aastal Chicago ülikooli staadioni keldris Enrico Fermi juhtimisel. Esmakordselt õnnestus saada aatomienergiat kunstlikult. Ennetamaks Saksa relvalaborite üllatusi, lõi Ameerika sõjaväe ülemjuhatus 1943. aasta sügisel salajase luurerühma Alsos, mis maabus Euroopas esimeste liitlasvägede üksuste kannul. See ülisalajane üksus pidi koguma infot Saksa uusima aatomirelvastuse kohta. Leitud dokumentidest selgus, et oletatava edumaa asemel olid sakslased tegelikult paar aastat taga. Töö aatomipommi loomisel Los Alamoses omandas 1945. aasta kevadel lausa hullumeelse hoo. 16. juuli varahommikul 1945 oli Ameerika tuumafüüsikutel põhjust rõõmustada: uue relva lõhkamine Alamogordo linna lähedasel katsepolügoonil oli edukas. Aatomipommi kasutamise vastu Jaapanis korraldati Ameerikas arvukaid protestiaktsioone, kuid peale jäi Ameerika uue presidendi Harry Trumani jah-sõna. 6. augustil 1945 hävitas üksainus pomm silmapilkselt kogu Hiroshima linna. Kolm päeva hiljem tabas samasugune surmahoop Nagasakit. Samal ajal kui ameeriklased olid üle hinnanud sakslasi, olid nad alahinnanud venelasi. Neli aastat hiljem sai Nõukogude Liidust USA järel teine tuumariik. Selles valdkonnas juhatas vägesid suurepärane organisaator ja teoreetik Igor Kurtšatov, kes oli sama võimekas ka eksperimentaatorina.

Oma klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldet 1989) sõnastas David Kaplan indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn'i) vahenduseta. „Järelmõtetes“ (1989) selgitab ta lähemalt mõnda eelmise teksti teemat, keskendudes neljale küsimuste rühmale: Mis on otsene osutus? Kas demonstratsioon teeb demonstratiivi täielikuks? Mis on kontekst? Kes võib mida ütelda? Tõlkija: Anto Unt.

Ilukirjanduse osas avaldame Ilona Laamani luulet. Vahelehtedel on Markus Kasemaa kunstiliselt täiendatud kaardid Eestist, Tartust, Pärnust, Põltsamaast ja maailmastki.

Koostanud Indrek Ude 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: