Arvustus. MGMT loobus eneseotsingutest ({{commentsTotal}})

MGMT
MGMT Autor/allikas: Promo

Uus plaat

MGMT

"Little Dark Age" (Columbia)

7/10

MGMTi neljas on värske plaat. Debüüdi "Oracular Spectacular" (2007) edu enam ei koorma, see raputati maha järgnenud eksperimentaalpsühhalbumiga "Congratulations", mille produtseeris kunagine Spacemen 3 mees Sonic Boom.

Kolmas plaat, Dave Fridmanni produtseeritud "MGMT" näitas identiteedikriisi: kas teha mingit õiget ameerika indie-rocki või kalduda veel nats sinna psühhedeeliapoolele, ühesõnaga poolnormaalne plaat, mille oma nimega nimetamine näitas justkui mingit ebalevat uut algust.

Nüüd on ka esimese albumi kujunemise juures olnud Fridmanni-vunts jälle platsis, Andrew VanWyngarden ja Ben Goldwasser aga kuulukse tundvat end suht vabalt. Sest mis see identiteedikriisides rähklemine ka muud on kui ahelad. Ei tasu üle mõelda, kes ma olen, kuhu lähen, mida must arvatakse.

"Little Dark Age" on särav pop-plaat, kui me peame popiks seda, kui kutid ilusti, aga veidi irooniliselt laulavad ning masinapark toodab 80ndate neoonsaundi. On see järjekordne VHS-Miami Vice-aeroobika lõngusevariandis?

Ei ole. Pigem on need ajatud kõlad. Sarnaseid trumme nagu "TSLAMP'is" võib leida ka 70ndate Elton Johnil või sarnast sünti nagu "Me And Michaelis" (vaadake alt videot) nullindate süntpopis, mis omakorda tugines 80ndate-nostalgiale, sellist kitarri nagu VanWyngarden siin plaadil mängib, võib kohata 80ndate Simple Mindsil. Kokkuvõttes on mindud tagasi oma voolujoonelise ja kurvika süntpopi manu, millega hiilati 11 aastat tagasi "Oracular Spectacularil", lihtsalt pisut enam AOR-musa poole on nüüd nihkutud.

Ega siin ole midagi laus-uut, aga mis see olema peaks? Oboe? Ennekuulmatu elektrooniline harmoonia avakosmosest?

See ei ole piimatehas, et kaup läheb ülehomme pahaks, samas antakse alati sama kvaliteeti. Sellise dändi-popi tugevus on funktsionaalsuses, kas see kutsub kuulama. Kuna MGMT-tüüpidest õhkub enesekindlust praegu rohkem kui omaaegse vapra otsuse puhul meinstriim hüljata Sonic Boomi psühhiga, siis see muusika sujub ja sõidab ja intelligentsete inimeste tehtuna tõesti toimib. Siis pole vahet, kas mõni saund meenutab mingit teist kümnendit või artisti, sest "Little Dark Age'ile" on valitud sellesse sekundisse artisti meelest sobivaim võte.

Lood ehk pole nii löövad kui avaplaadil (välja arvatud: "She Works Out Too Much", aga nad on sõbralikud nende kuulajate vastu, kes hindavad mõtte ja ikkagi ka teatud ülbusega tehtud vembu-poppi.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: