Sel reedel Sirbis NO99 juubelilavastus ja rahvuslik paatos ({{commentsTotal}})

2. märtsi Sirp
2. märtsi Sirp Autor/allikas: Sirp

Tutvustame 2. märtsi Sirpi.

KADI-ELL TÄHISTE: Kunstilise eneseväljenduse kaitse ja piirid

Ehkki sageli kiputakse loomevabadust pidama üksnes üldise väljendusvabaduse osaks, on loomevabaduse esiletõstmine põhiseaduses olnud teadlik samm.

Kunsti- ehk loomevabaduse piiride küsimus tõuseb ikka ja jälle avaliku diskussiooni keskmesse. Olgu siis teemaks lastepornograafia kirjaniku tekstis või holokausti-teemalised teosed näitusel, arutatakse alatihti, kas ja mis hetkel on loojad läinud oma tegemistes üle piiri. Uurisin 2017. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonnas kaitstud magistritöös loomevabaduse piire põhiseaduslikust vaatenurgast. Järgnevas tutvustan põgusalt mõningaid loomevabadusega seonduvaid juriidilisi aspekte ja analüüsin seejärel enim tähelepanu äratanud juhtumeid. 

MIKAEL RAIHHELGAUZ: Sihvkakoorte dilemma

1917. aasta märtsi alguses, vahetult pärast veebruarirevolutsiooni täitusid Petrogradi tänavad sihvkakoortega. Ehkki võib jääda mulje, et tegemist on nolgikultuuri pihta suunatud naljaga, kinnitavad tollal linnas viibinute arvukad tunnistused kiire reostamise tõesust. Sellele leidub lihtne põhjendus: politsei oli laiali saadetud ja enam ei olnud korravalvureid, kes oleksid avalikku sihvkasöömist keelanud. Küll aga võis imelikust juhtumist aimata, et veebruarirevolutsioonist ei piisa. Tsaarivõim oli olnud liiga kaua oma tagurluses kompromissitu. Rahvamasse enam ei rahuldanud liberaaldemokraatlike aadete triumf. Nad ihkasid hoopis laastavamat ja verisemat "vabadust".

JAAN ELKEN: Vabariigi kunst

Estonia teatri Eesti peo järelmõju lahtus juba järgmisel päeval, ent NO99 teekond ERMis kütab kirgi veel pikka aega. Ka juubeli kunstiprogramm annab hulganisti ainet, et mõelda kunsti, riigi ja kunstniku vabaduse üle. 

Kontsertlavastus "Eesti pidu" Estonias 15. II. Wimbergi libreto, lavastaja Marko Matvere. 

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva NO99 kontsertetendus "Teekond" presidendi vastuvõtul ERMis 24. II. Autorid ja lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.

Tallinna Kunstihoone projekt "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna Kunstihoones, Tallinna Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis ja Vabaduse galeriis kuni 29. IV. Kuraator Katerina Gregos, kujundanud arhitektuuribüroo b210 (Aet Ader, Mari Hunt, Zane Kalniņa, Kadri Klementi ja Karin Tõugu).

Eesti riikluse 100. aastapäevale reageerisid ja reageerivad veel terve aasta kõik olulised kunstiinstitutsioonid. Sihtrahastamise programm andis vähemalt kunstiväljale võimsa motivatsiooni, sest nimetage üks Eesti näitusemaja või kunstimuuseum, kes lisaraha ei vaja? Etendusasutuste loosi tahtel paariheitmistest ja nii-öelda riigi tellimusel valminud Eesti ajaloo kümnendite illustratsioonid ulatuvad teemast kõrvale vingerdamisest (ja oma asja ajamisest) panoraamsete oopusteni, ajaloolise kulissi bukvalistliku rekonstrueerimiseni. Huvi pakub siin kunstiliikide erinev positsioneerumine sellises vaat et riigitruudust kompavas olukorras. Siiski ei saa rääkida kunstiliikide või isegi kunstnike võimekusest ja tahtest, vaid enamasti sellest, kuivõrd lavastajate, loominguliste direktorite, otsustuskogude, ministeeriuminõunike ja kuraatorite strateegia on vastanud (või ei ole) avalikkuse soovidele ning kõnetanud eriilmelisi huvirühmi. Professionaalses kultuuris teevad kõik strateegilised otsused taustajõud, mitte üksik ooperilaulja, balletitantsija, näitleja või kunstnik. Toon selle banaalase tõdemus välja seetõttu, et näiteks Vabaduse galeriis on Tallinna Kunstihoone suurnäituse "Riik ei ole kunstitöö" alaprojektis sattunud viisteist Eesti kunstnikku peaaegu et oma tahte vastaselt manipuleeriva kuraatoritöö tõttu etturi rolli (sellest edaspidi).

FRANCISCO MARTÍNEZ: Achtung! Banaalse rahvusluse epideemia levib üle riigi

Rahvuslus on nagu suhkur, liiga suur doos paneb pea ringi käima.

Eelmisel nädalavahetusel, kui külastasin Mustamäe kaubanduskeskust, siis mitte ainult tänavad ei olnud palistatud EV 100 logodega, vaid ka supermarketis avastasin, et olin ümbritsetud kaupadega, mida reklaamiti Eesti omadena  – Eesti kook, Eesti kartul, Eesti porgand, Eesti leib, Eesti sealiha –  või millele oli lisatud väike Eesti lipp, et juhtida tähelepanu riigi 100. aastapäevale. Rahvuslik paatos võidutses kommertsi üle, isegi kui kaup oli Eestisse toodud kusagilt mujalt, nagu see oli Pauligi kohvi puhul 1980ndate lõpul. See meenutas mulle Tartu Kvartali kaubanduskeskust, mille fassaadil lehvivad suured Eesti lipud, kuigi paljud sealsed poed kuuluvad rahvusvahelistele firmadele nagu Zara, H&M, Esprit, Mustang …

Kui aga sattusin Vabaduse väljakule, siis tundsin, et marsin – üks-kaks-üks-kaks, seis, parem pool  –  lippude lehvides heroilise muusika saatel.

PIRET LOTMAN: Reformatsiooni saadikud

1933. aasta 8. septembril, neitsi Maarja sündimise püha õhtul, asus väike grupp Eesti katoliiklasi teele Rooma poole. Pühas linnas paavsti audientsil sai neile kui "reformatsiooni saadikuile" osaks eriline tähelepanu.  Nad võeti vastu just nimelt kui reformatsiooni, mitte kui Maarjamaa saadikud. Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine Eestis kinnitab selle kujundi tabavust. Reformatsioonile pühendatud arvukad loengud, seminarid, konverentsid ja ilmunud tekstikogumikud olid vaevalt ajendatud eestlaste erilisest austusest Martin Lutheri või evangeelse kiriku vastu, pigem terendas eri valdkondade humanitaarteadlastele võimalus tuua fookusesse oma uurimistulemused. Ja kaugeltki mitte üksnes kirikuloolisest või teoloogilisest aspektist, sest uuritagu Eesti poliitilist või mentaliteedi, keele või kirjanduse, muusika, arhitektuuri või majanduse ajalugu, otsapidi jõuame ikka välja reformatsioonini. Reformatsiooni mõjusid uurides uurime me iseennast. Nagu Saksa vallutus liitis meid poliitiliselt Lääne-Euroopaga, liitis reformatsioon meid vaimselt protestantliku maailmaga.

TIINA-MALL KREEM: Ilus ja kasulik. Ühe suurmehe elu(töö)

Tartu ülikooli arhitektist ning ökonoomia-, tehnoloogia- ja tsiviilehituskunsti professorist Johann Wilhelm Krausest on hea rääkida, sest teda ei ole vaja nii-öelda suureks puhuda. Viimase kahekümne aasta jooksul on ilmunud kuus Krause isikule ja loomingule pühendatud raamatut, sh neli kataloogi ja kaks ülikooli arhitektuuriansamblile pühendatud teost. Krause uurimisest ning ajaloo oleviku ja tulevikuga sidumisest räägivad kõige värskema raamatu "Johann Wilhelm Krause 1757–1828. Tartu Ülikooli ansambel valgustusajastul" autorid Juhan Maiste, Mariann Raisma ja Anu Ormisson-Lahe.

KAI SAKS: Lapsest saab kunagi vana. Keda see huvitab?

Poliitilist otsust vajab põhimõtteline küsimus: kuidas tagada, et hooldusvajadusega inimesed ja nende pereliikmed ei jääks hätta ning kõigile pereliikmetele jääks alles eneseväärikus?

Huvitav on jälgida, kuidas meedias sagenevad tunnustatud ühiskonnategelaste (eeskätt vanemaealiste) sõnavõtud, et vaja on rakendada  uusi meetmeid, mis meelitaksid noori naisi rohkem sünnitama. Siia hulka kuulub ka lastekasvatusega seotud kulude hüvitamine ühel või teisel moel. Kes saaks selle vastu olla, et lastega peredel oleks elu parem. Ometi võib kampaaniast " Eesti uueks suureks ideeks – rohkem lapsi" välja lugeda vähemalt kaht kummalist sõnumit. Esiteks tiivustab mõningaid mure enda või põlvkonnakaaslaste pensioni pärast. Sündimuse suurendamist nähakse eeskätt kui töökäte taastootmise masinavärki. Ahto Lobjakas arutleb oma artiklis  sellise mõttekäigu piiratuse üle, tuues välja teise vaatenurga: pensionide väljamaksmiseks on vaja, et riik oleks piisavalt rikas, olenemata rahvastiku suurusest. Elu on muutumises ja praegust madalavõitu tootlikkust on lähiajal usutavasti võimalik suurendada, seega kasvatada riigi tulusid ka olukorras, kus naised ei otsusta rohkem sünnitama hakata.

OTT KARULIN: Süümemõnu. Majakamäe teinihundud

Vampiirid on nõmedad. Patseerivad oma elatud sajanditega kuhjunud üleolevuses surelike seas justkui kõrgema poolt välja valitud õigsuse kehastused – nagu peaaegu maad puutumata marmoril hõljuvad punases rüüs kardinalid millalgi Borgiate paavstiaastail või siis liiga kauaks võimule jäänud reformikad. Üledoosiga päädinu esimene laks oli muidugi "Videvik" ("Twilight", 2008) ja selle järjed, edasi tulid riburada pidi "Vampiiripäevikud" ("Vampire Diaries", 2009–2017) ja selle spin-off"Algvampiirid" ("The Originals", 2013– ...). Midagi on kindlasti veel.

Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaadid

Teatri aastaauhindade nominendid

 

Arvustamisel

luulekogud Mart Kanguri "liivini lahti" ja Indrek Hirve "Ohvrikivi"

Jüri Kolgi novellikogu "Naistepäev" ja Pille Õnnepalu päevikromaan "rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu"

Rudi Westendorpi "Elada vanaks, tundmata end vanana"

klaverifestival "Virmalised" 

kontserdid: Raimond Mägi Trio, "TKO 25. Kalev Kuljus" ja "Peterburi sillad"

mängufilmid "Vee puudutus", "Lähedus" ja "Õnnelik lõpp"

Vene teatri "Richard III" ja Jaanus Tepomehe "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd"

näitused Tarrvi Laamanni "I & I" ja Reimo Võsa-Tangsoo "Vahetu vaevatasu"

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: