Mikomägi tõi välja William Shakespeare'i algmaterjali ajatuse, mida ka lavastaja Potapov Shakespeare'i järgivate, ent nihestatud kujundite kaudu täpselt edastas. Mikomägi ütls, et Shakespeare võttis ainest antiiktragöödiatest, mis kujutasid jumalaid, ent Shakespeare muutis nad inimesteks. Seda aspekti rõhutab Mikomägi sõnul ka Potapov.

"21. sajand kõigi oma tehniliste vidinatena on tekitanud olukorra, kus me võime omavahel suhelda üle kontinentide," lausus Mikomägi. "Me oleme jõudnud inimestena jumalate tasemele. Aga oleme jäänud ikka kadedateks, võimuahneteks paabulindudeks."

Nii Mikomägi kui Meelis Oidsalu märkisid, et Richard III on näidendis värdjas, keda Shakespeare kujutas ka füüsilise värdjana.

"Laval me näeme aga siredat ja kombekat tippbürokraati Jaak Printsi esituses, Potapovi Richard III on moraalne värdjas," rõhutas Oidsalu.

Oidsalu osutas ka tõigale, et siniverelised kõnelevad Potapovi lavastuses vene keelt, lihtrahvas ja teenindav personal aga eesti keelt. Oidsalu lisas tõlgendusvõimaluse, et Printsi Richard III kujutab tegelikult Putinit. "Siin võime näha Eesti rahvuslikku düstoopiat," lausus Oidsalu.

"Kakskeelse provokatiivsuse taustal on selge, et Putinit pole siin kujutatud mitte ainult Venemaa valitsejana, vaid ka Eesti valitsejana," ütles Oidsalu. "Mitmes mõttes Putin ju valitsebki meie riiki. Hirm Putini valitsuse ees võib olla sama halvav kui Putini hirmuvalitsus."

Margus Mikomägi ja Meelis Oidsalu tunnustasid Potapovi võimsat kujundlikkust, Mikomägi tõi esile Potapovi loodustunnetusega kujunditemängu, kus tekivad seosed kuningakrooni ja põhjapõdrasarvede vahel, Oidsalu nimetas märgikeelt rikkalikuks ja riukalikuks.

"Sellist bütsantslikku suurejoonelisust näeb Eesti lavadel ikka väga harva," mainis Meelis Oidsalu.

Mõlemad kriitikud soovitasid lavastust tungivalt vaatama minna ka kõigil eestlastel, ja mitte ainult Jaak Printsi mõjuva mängu tõttu.

Vaadake katkendeid ja kuulake kriitikute arutluskäike pikemalt lisatud videost.