Raimo Jõeranna ja Kiur Aarma filmi "Rodeo" arvustades on erakordselt raske püsida n-ö teema raames ja hoiduda arvustamast/analüüsimast Mart Laari esimese valitsuse tegevust, millele film on pühendatud. Eriti veel, kui arvustaja on olnud selle tegevuse pealtnägija ja ka tolleaegne arvustaja. Samas on aga enesestmõistetav, et dokfilmi headuse määrab suures osas just see, kuidas tegijad vaatlusaluse objekti olemust on tabanud ja milliseid selle külgi ja kui kunstiliselt "isuäratavalt" avanud.

Film on selgelt suunatud välismaisele vaatajale, soovides talle teada anda, kui keerulised ajad siin Eestimaal veerand sajandit tagasi olid ja kui kuumad noored mehed neid "taltsutasid". Sellisele pealisülesandele viitab ka filmi alapealkiri "Metsiku maa taltsutamine" ja ekraaniloo vaimukas rütmistamine rodeot kujutava animatsiooniga. Priit Hõbemägi väitis Eesti Päevalehes (1. II 2018), et ta ei tundnud filmis ära seda ajalugu, milles tema kaasa lõi, nimetades "Rodeot" kauboistiilis popnostalgiliseks ajalooks ja heites autoritele ette rahva kujutamist juhmi loomakarjana. Mina pean küll ütlema, et tundsin filmis ära nii need aastad kui ka rahva, kes oma kogunemistel — olgu Tallinnas või Narvas — tõepoolest äge ja vihane oli, sest raha, mille eest saanuks elementaarseidki kaupu ja teenuseid osta, oli kõigil peale valuutaspekulantide ja mafioosnikute tõepoolest katastroofiliselt vähe. See polnud muidugi valitsuse süü, kuid kellele teisele sai siis rahvas, kes oli kartulikoorte söömise lubaduse kiiresti unustanud, oma rahulolematust väljendada? Ja eks selle lubadusegi olid andnud mõned kaunihingelised kuldsuud; rahvas ihkas vabadust ja muidugi kaasnes sellega lootus paremale elule ka materiaalses mõttes. Mart Laari valitsus pidi tegutsema väga raskel ajal. Oleksin peaaegu kirjutanud, et kõige raskemal…, kuid see ongi filmi suurim vale. Kõige raskem aeg oli peaminister Edgar Savisaarel augus­tist 1991 kuni jaanuarini 1992, kui impeeriumi kokkuvarisemine ja rubla inflatsioon tegi poed ja bensiinijaamad täiesti lagedaks ja suutmatus sellest krahhist pääseteed leida viis Savisaare eriolukorra väljakuulutamiseni ja siis langemiseni, "võilattu sissemurdmise kang käes". Tiit Vähi valitsusel (jaanuar 1991 — oktoober 1992) tuli alustada täiesti nullist.  Just see valitsus lasi hinnad vabaks ja tõi sellega kaubad taas lettidele. Samuti teostas ta rahareformi kui möödunud veerandsajandi kõige suurema ja julgema reformi. Paraku jätab film (välisvaatajale) mulje, nagu olnuks Mart Laar iseseisvuse taastanud Eesti esimene peaminister. Eesti Ekspressis (7. I 2018) nimetabki teda just nii H. H. Luik, kellel võiks mälunatuke siiski veel alles olla. Laaril on küll au olla esimene põhiseadusjärgne peaminister taasiseseisvunud Eestis, kuid ei maksaks unustada, et ei põhiseaduse referendum ega ka esimesed põhiseaduslikud demokraatlikud valimised kukkunud juhita rahvale taevast sülle; need viis siiski läbi seaduslik valitsus eesotsas peaministriga! Laar viitab filmis korduvalt kapis seisnud viskipudelile, mille ta lubas sõpradega tühjaks juua, kui kolm eesmärki — iseseisvumine, oma raha ja vene vägede väljaminek — on saavutatud. Ametist lahkudes ongi tal põhjust see pudel tühjendada, kuid kaugemalt vaatajaile luuakse sellega mulje, nagu olnuksid need eesmärgid Laari valitsuse püstitatud ja saavutatud, mis paraku vastab ehk tõele vaid kolmandiku osas. Nii, nagu Laari eelkäijaid pole sõnagagi meeles peetud, jäetakse filmi lõpus ka mulje, et edasi saabus poliitiline must auk. Isegi lõputiitrites, milles antakse teada peategelaste hilisemast elukäigust, on jäetud märkimata, et Kaido Kama jätkas Laari-järgses valitsuses siseministrina ja Marju Lauristin oli filmi valmimise ajal Europarlamendis.

Selle väikese ajalooekskursiga ei taha ma aga sugugi vähendada Laari valitsuse ees seisnud raskusi ja tema otsustavust nende ületamisel, mida film kajastab üsnagi ausalt ja mitmeplaaniliselt. Vaatamata sellele, et sündmustejada kommenteerija on suures osas tänane Laar ise, ei saa teosele mingil juhul ette heita ühekülgset apologeetikat. Autorid on leidnud arhiividest palju põnevaid ja isegi minule avastuslikult mõjunud filmikaadreid. Nende valikus ja esituses on head dramatismi. Loo teljeks on Laari–Kama tollane füüsiline ja ka praegune analüütiline vastasseis. Laari tollasele lähimale abilisele Tiit Pruulile on antud sündmuste selgitaja kõrvalroll; Indrek Tarand kõneleb oma tegevusest Narvas; pisut saavad sõna ka ministrid Jüri Luik, Heiki Kranich, Marju Lauristin ja Lagle Parek, keda võinuks ehk veelgi rohkem kuulda olla. Oodanuks kommentaare ka Laari järglaseks tõusnud Andres Tarandilt ja valitsuse (ja selles tekkinud konflikti) võtmeisikutelt Indrek Kannikult ja Toomas Sildmäelt. Tollase opositsiooni juhti Tiit Vähit nagu ka valitsuse peamist koostööpartnerit, Eesti Panga presidenti Siim Kallast on filmi loojad aga millegipärast teadlikult vältinud.

Nende kahe väga tormilise aasta sündmustest on filmi autorid koondanud tähelepanu rublamüügile, Pullapää mässule, Narva referendumile, Vene vägede väljaviimisele ja erakonnasisesele "isamaasõjale". Tähelepanuta on jäänud valitsuse erastamistegevus, omandireformi elluviimine (tõsi küll, eelmise parlamendi seaduse alusel, kus aga Laari valitsus nõudlusõiguslike sugulaste ringi drastiliselt laiendas), maakondade kui kohaliku omavalitsuse üksuste likvideerimiseks teostatud haldusreform ja kultuurisfääri tormiline lahtiriigistamine. Vaid vihjamisi on märkimist leidnud president Meri ja peaministri vahel aastaga paisunud konflikt, mis tipnes Meri pretsedenditult terava esinemisega riigikogu ees 14. jaanuaril 1994, põhjendamaks oma algset keeldumist Laari pakutud ministrite väljavahetamisest. (Omamoodi fenomeniks oli muidugi ka see, et kahe aasta jooksul jõudis Laari valitsuse 15 ministrikohal töötada 23 inimest, mis viitas selgelt pingetele nii töös kui ka omavahelistes suhetes.) Iisraeli relvatehing, mis rublatehingu kõrval oli teiseks pommiks Laari jala küljes, on leidnud filmis kajastamist vaid kui positiivne paratamatus. Paratamatuse ja strateegilise tarkusena esitatakse ka rublamüüki ttetteenidele. Ega nende operatsioonide pragmaatilises kasulikkuses ei kaheldud ka tol ajal ja isegi Laari avalik valetamine rublatehingu kohta — mida ta nüüd filmiski põhjendab kartusega, et venelased võinuksid vägede väljaviimise peatada — oli tema lahkuma sundimisel vaid ettekäändeks. Tegelikku paksu verd tekitas avalikkuses ja ka valitsuse endi liikmetes kahtlus, et operatsioonide teostajad kasseerisid riigi arvelt sisse vaheltkasu — mida nende edasine elukäik ka kinnitanud on. Film süvendab neid kahtlusi ja sellest ajendatud intervjuus Eesti Ekspressile ütleb Laar, et rublade eest laekus riigile 1,9 miljonit dollarit, H. H. Luik viitab tollasele Äripäevale, kus rublade turuväärtus hinnati kümme korda kõrgemaks. Aga miks varjati tehingut isegi koalitsioonipartneri juhi Marju Lauristini eest kuni hetkeni, mil tundmatu rahasumma järsku tema ministeeriumi kontole laekus, filmi auto­rid Laarilt kahjuks ei küsi. Nagu jäetakse ka Lauristinilt küsimata, millal see raha sotsiaalministeeriumi jõudis.

Ja siit jõuame kõige olulisemate järeldusteni, milleni filmi vaatamine viib. Tollaste sündmuste taaselustamisel näeme äkki, et just see valitsus, kes kiiresti ja jõuliselt tegi ära paljugi hädavajalikku, pani idanema ka need võrsed, mille viljad tänases Eestis kibedad tunduvad.

Film algab Laari ausa tõdemusega, et ta ei saa siiani aru, miks just tema peaministriks sai. Olen päris kindel, et selline tulevikuvisioon ei kerkinud silme ette ka ühelgi viimase ülemnõukogu (1990–1992) liikmetest, kes Mardiga seal päev päeva kõrval suhtlesid. (Kaido Kama tunnistab filmis otse, et peaministrikandidaadi nime nad valimiskampaania ajal ei avalikustanud.) Ühiskondlik pööre oli nii järsk, et paratamatult meenub Georgi Plehhanovi teoses "Isiku osa küsimusest ajaloos" toodud näide Prantsuse revolutsiooni sünnitatud Napoleoni kindralitest: "Kui vana režiim oleks kestnud meie ajani, poleks kellelgi meist pähegi tulnud, et möödunud sajandi lõpul kujutasid mõned prantsuse näitlejad, trükiladujad, juuksurid, värvalid, juristid ja vehklemisõpetajad endast potentsiaalseid sõjalisi talente." Seda näidet võiks rakendada ka Laari valitsuse liikmetele. Samas ei saa aga unustada, et peaminister Vähi ja mitmed tema valitsus- ja põlvkonnakaaslased pidasid 1992. aasta jaanuaris antud lubadust ega kandideerinud sügisestel parlamendivalimistel. Vastasel korral oleks tulemus võinud olla teistsugune, nagu laseb aimata Vähi & Co (Koonderakond ja Maarahva Ühendus) pretsedenditu edu Laari-järgseil valimistel 1995. aastal, kui võideti 41 parlamendikohta 101-st. Me otsustasime, et kui "plats puhtaks", siis läheme ise eest ära ja anname võimaluse uuel ja puhtal poliitikute põlvkonnal riiki ehitama hakata. Pärast 1992. aasta valimistulemuste selgumist soovitasin ma võitjatel määrata peaministriks Kaido Kama (Eesti Ekpress. 25 IX 1992). Kamast sai aga hoopis justiitsminister ja filmis ta meenutab, kui hämmastunud olid ministeeriumi juristid, kui poolelijäänud arhitektiharidusega metsamees neid juhtima pandi. Kui Kaido lahkhelide tõttu Laariga ministriametist lahkus, tulid teda aga tänama kõigi Eesti riiklike õigusinstitutsioonide tippjuhid. See kolossaalne töö, mille Kama koos kantsler Mihkel Oviiriga ühe aastaga Eesti Vabariigi uue õigusruumi loomisel ära tegi, pole tänini väärilist hindamist leidnud. Olen praegugi veendunud, et kui Kama oleks saanud peaministriks, Laar näiteks kaitseministriks ja Jüri Luik võtnud enda peale (Meri kõrval) välissuhtluse, püsinuks see valitsus kuni 1995. aasta valimisteni, aga võimalik, et kauemgi. Ja Eesti, milles me praegu elame, oleks paljuski teistsugune.

Lahknemine algas siis, kui peaminister valis taktika "eesmärk pühitseb abinõu". Filmis viitab Tiit Pruuli, et poliitikas on vaja teha raskeid kompromisse, mida idealistidel on raske mõista. Kama pareerib seda väitega, et oluline on, kuhu tahetakse kompromissidega jõuda. Abinõu pühitseva eesmärgi stiil algas rublatehinguga — tuletagem meelde, et seda pakuti ka peaminister Vähile, kes keeldus, kuna ei tahtnud rikkuda Venemaa valitsusega alla kirjutatud lepingut rublade üleandmise kohta Vene riigile. Filmis tunnistatakse, et Isamaaliidu suurkogule, kus hääletati Laar versus Kama, toodi bussidega kohale äsja erakonda mobiliseeritud Laari toetajaid. Seda tava järgib IRL tänaseni. Ka Indrek Tarand avameelitseb, et Narva referendumil ei huvitanud teda tegelik tulemus — selle mõtles ta välja ja teatas ise välisajakirjanikele. Jah, tol hetkel oli selline käitumine kindlasti riigi huvides, kuid ühtlasi andis ka inimestele märku, et demokraatia on vaid sõnakõlks ja oma tahte avaldamine valimas käimisega on tarbetu tegevus. Laar tunnistab filmis ka seda, et Narva vastuhaku mahasurumiseks anti hulgale kohalikele äri- ja poliitliidritele, hiljutistele Eesti iseseisvuse aktiivsetele vaenlastele, eriliste teenete eest Eesti kodakondsus. Kindlasti oli see kasulik abinõu, kuid seda võltsim tundub isamaaliitlaste veerand sajandit hilisem keeleoskuse ja kodakondsuse lahutamatuse jutlustamine. See erinevus eetikas kärises avalikuks lõheks aga siis, kui peaminister hakkas (Kama sõnade kohaselt) tegema liiga kergeid järeleandmisi ja kingitusi "uuele tekkivale ärieliidile". Toda uut ärieliiti tunneme praegu Reformierakonna nime all ja just tollastest Laari valikutest sai alguse Reformierakonna 1999. aastal alanud ja seitseteist aastat kestnud võimutäius, mille tulemuseks paljudes elusfäärides on küsimus "kas me sellist Eestit tahtsimegi?". Kama peab näiteks vajalikuks meelde tuletada, et ühtegi panka ei erastatud avalikult, vaid kõik nad läksid eraomandusse hämaraid teid pidi (mistõttu pole juhus, et justiitsminister Reinsalu määras just Kaido Kama nüüd eksperdiks seoses VEB-fondi lugude taas päevakorda kerkimisega). Laar peab aga praegugi tollase lõhenemise põhjuseks seda, et kui algul söödi ühesugustest kaussidest, aga siis pandi ühele mehele ette kuldäärega taldrik, läksid teised kadedaks.

Teine tollal alguse saanud areng, millele film valgust heidab, on suhtumine Venemaasse ja meie kohalikesse venelastesse. Tuletan meelde, et Laari valitsuse partneriks oli Eesti iseseisvuse tingimusteta taastanud ja siit sõjaväe välja viinud Boriss Jeltsin ja peaministrina Jegor Gaidar, kellest liberaalsemat ja läänemeelsemat inimest vaevalt et kunagi Venemaa etteotsa kerkib. Ja ometi nähti Venemaas algusest peale vaenlast. Kindral Einseln ütles selle otse välja. Laar tunnistab, et kokku oli lepitud rublad Venemaale üle anda, aga ometi ta mitte ainult ei rikkunud seda lepingut, vaid müüs rublad Jeltsiniga sõjajalal olijaile, mistõttu tema hirm, et Venemaa võib sellest teada saades peatada vägede väljaviimise, on isegi usutav. Kui aga väed lõpuks lahkusid, rõõmustas peaminister oma avalikus kõnes mitte Nõukogude armee, vaid just venelaste lahkumise üle. Narva autonoomiareferendumi puhul ei tahetud mõista ega leevendada kohalike elanike hirme, vaid nähti selle taga Venemaa soovi tükki Eestist endale hammustada jne. Mis siis imestada, et tolles õhustikus loodud Kapo näeb praegugi lastevanemate loomulikus tahtes oma lapsi emakeeles õpetada Kremli mõjutustegevust.

On kena, et filmi autorid pole kõiki neid probleeme retuueerinud, vaid enam-vähem ausalt avanud, mistõttu kerkib, vähemasti analüüsivõimeliste vaatajate jaoks, filmi keskmesse küsimus isiku osast ajaloos. Teisalt on "Rodeo" kahtlemata õigustatud tunnustusavaldus Laari valitsusele. Praegused noored näevad ehk esimest korda nii kontsentreeritud kujul, milliste probleemide ja kriisidega pidid nende isad poliitikas, aga ka igapäevaelus alles hiljuti vastakuti seisma, ja mõistavad ehk paremini, kui naeruväärsed on need "kriisid", mida mõned nüüdsed "poliitikud" päevast päeva võimendavad — kriisid, mis lähtuvad justiitsministri ebaõnnestunud sõnakasutusest, õllepudeli paarikümnesendisest hinnatõusust või rahvust ähvardavast hävingust seoses kooseluseaduse vastuvõtmisega.

Meie viimase veerandsajandi ajaloos on aga kindlasti veel küllaldaselt lahtikirjutamata lehekülgi ja isegi saladusi, millega dokumentalistidel oleks õige aeg tegelda nüüd, kui mäletajad veel elus on.