Kärt Kelder: kellele on Tallinn Music Week tegelikult suunatud? ({{commentsTotal}})

Aropi üllatuskontsert Viru ringil
Aropi üllatuskontsert Viru ringil Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Tallinn Music Week (TMW) ei defineeri end enam ainult muusika kaudu, vaid linnafestivalina pakub üritus tegevusi terveks nädalaks. Küll aga tekkis mitmel korral küsimus, kellele TMW tegelikult suunatud on.

Kümme aastat tagasi alustanud TMW algne moto oli tutvustada kolmel kevadööl tähelepanuväärsemat ja omanäolisemat eesti artistide muusikat eelkõige välisdelegaatidele, aga ka kohalikele muusikahuvilistele. Dekaaditagusest nimekirjast leiab alla saja artisti erinevast muusika vallast alatest popist kuni metali ja moodsa klassikalise muusikani. Žanriline nimekiri on kirju ka kümme aastat hiljem.

Igal aastal on esinejate hulk kasvanud nii kodumaiste kui välisartistide poolest ning sel aastal astus publiku ette üle 250 esineja. Kuigi Eesti artistid moodustasid vaid poole kogu hulgast, olid nende esitused tähelepanuväärsemad nii elektroonilises muusikas kui popvaldkonnas.

Üle Heli showcase pakkus muusikafestivali teisel päeval reedel, nagu alati ka samanimelisel festivalil, helilist avastamist. Ulmeri ja Wondering O esitus võimaldas siseneda eksperimentaalmuusika kihilisse maailma. Duo liikus ambient-maastikul eri teid pidi mürast konkreetsemate rütmideni ning voolujoonelisema loominguni. Kuigi kahe artisti katsetes tekkis stiilide sidumisel ka ebakõlasid, oli üldises helipildis nende etteaste esteetiliselt nauditav.

Elektroonilisest muusikast sai sel õhtul vilksamisi nähtud veel Rando Arandi ja neuronphase’i esinemist Rotermanni maa-aluses parklas kontserdil one night at the Parking Lot, sest soov oli jõuda Üle Helile tagasi Maria Minerva etteasteks. Eestlaste lühikeseks jäänud esinemiste kõrval oli aga võimalus saada täielikult osa soome artisti Poly Sone’i live’ist, mis avaldas muljet.

Masinaid kruttides tekitas lo-fi’d ja techno’t viljelev esineja vibratsiooni tervele parklaalale, kõditades meeldivalt keha ja vaimu. Ümberringi vaadates oli aga üllatav tõdeda, kui vähe inimesi oli tulnud potentsiaalikale muusikasündmusele. Seejuures oli raske hoomata ka delegaate. Tagasihoidlikus garderoobinurgas rippusid nukralt vaid mõned üksikud joped.

Tol õhtul tekkis paar korda küsimus, miks on ühele ajale mahutatud sarnased showcase’id, mille asukoht asus teineteisest 15-30minutise jalutuskäigu kaugusel. Kõlab võib-olla tõesti esimese maailma murena, kuid inimeste mugavust ei tasu alahinnata. Lisaks ei pruugi publik muusikalisest mugavustsoonist väljuda, kui kaalukausil on kaks artisti, kellest ühe muusikas ollakse kindel ning teisest vaid huvitunud. Naasnud Üle Heli showcase’ile sain teada, et soome kollektiivi Pohjonen Alanko oli vaatama tahtnud tulla nii palju inimesi, et õues tekkis järjekord üritusele pääsemiseks. Kontrast Rotermanni parkla küllaltki tühjale ruumile.

Popmuusika üllatas positiivselt

Muusikafestivali viimasel päeval leidus vähem elektroonilist muusikat, mille arvelt sai harjumuslikest meloodiatest kergemini lahti öeldud ning popmuusikat kuulamas käidud. Viimane pakkus ühtlasi vägagi positiivse elamuse. Vene kultuurikeskuses esinenud Miljardid tõestasid Eesti popmuusika taseme headust. Marten Kuninga hääl on läinud ajaga ainult paremaks ning terves bändis valitses meeldiv kooskõla. Rõdudel tantsivad inimesed andsid tõestust, et eestlaste hulgas on Miljardid oma koha teeninud.

Iiris suutis demonstreerida kuuluvust popmuusikasse, kuigi tundub, et artist on hetkel eneseotsinguil. Rütmikamate lugudega energiat ülal hoides koorus Iirise kaunis hääl välja säravamalt välja mõne aasta tagusest “Iridescent Love’ist”. Tekkis mõte, et Iirise omapära võiks sobituda ka shoegaze’i raami. Lauljatari vokaal annaks ka ambientlikele saundidele huvitava lisakõla, kuid iseasi on artisti isiklik eelistus ning küsimus, kas tema jälgijaskond drastilise muutuse heaks kiidaks.

Heli oli kvaliteetne ja visuaal nauditav ka Sõpruse kinos Positivuse & ILY laval, kuhu saabusin islandi artisti Högni esinemise ajaks. Endise GusGusi laulja sooloprojekt kõlas hästi kokku Positivuse üldpildiga võimaldades kurb-romantilise meloodiaga hinge kosutavat rännakut positivusliku indie-rock’i kõrval. Taaskord jõudsin showcase’il kuulata ära vaid ühe artisti, kuna soovisin jõuda mõistlikuks ajaks pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asuvasse Halli, kus leidis aset techno-klubi avamise teine päev eesotsas Suurbritanniast kohale toodud dj-dega Regis ja Samuel Kerridge.

Uurisin päev varem TMW loovuse konverentsil “Creative Impact” maailmakuulsa klubi Bassiani mänedžeri Makuna Berkatsashvili käest, mida peaksid klubide eestvedajad Eestis tegema, et saavutada samalaadne edukus, mis on Bassianil. Nimelt on Gruusia peopaik saavutanud mõne aastaga rahvusvahelise tuntuse, kuhu reisitakse pea samamoodi nagu Berliini legendaarsesse Berghaini. Kõik eesmärgiga saada unustamatu peokogemuse osaliseks. Otsest retsepti Berkatsashvili loomulikult ei andnud, sest iga õnnestumine on tema hinnangul eraldi nähtus, küll aga nentis Bassiani mänedžer, et talle teadaolevalt ei ole Tallinnas arvestatavat klubikultuuri.

Kuigi Tallinn Music Weekil oli klubikultuur tagasihoidlikumalt esindatud, sai arvatavasti mõnigi Berkatsashvili väitega nõustunud sellele vastupidise kinnituse. Club Hollywoodi ja Sveta Baari kohta ei saa paraku siinkohal arvamust avaldada, kuna viibisin samal ajal mujal, kuid Hallis kolmel päeval aset leidnud technopeod tõestasid, et peoskeene on Tallinnas vägagi elujõuline. Inimesi jagus Halli igaks päevaks ning esimesel, TMW-välisel avamispäeval tundus festivalihuvilisi klubis isegi rohkem olevat kui kahel järgneval ametlikul TMW ööl. Artistidele nagu Regis ja Samuel Kerridge, kes pigem panustasid eklektilisusele ning meloodiate asemel rohkem süvenemist nõudvatele nö edasijõudnute technole, lõid tasakaalu omalt poolt eesti dj-d oma eriilmeliste setidega. Nähes Bassiani mänedžeri mõlemal ööl klubis Hall tundide viisi tantsimas, usun, et tema eelarvamus Tallinna klubikultuuri puudumise kohta sai kummutatud.

Konverents konkreetsemaks

Jõudes tagasi algküsimuse juurde, kellele linnafestival TMW mõeldud on, siis peab korraks peatuma ka konverentsi küsimusel. Tänavu leidus mitmeid huvitavaid ning aktuaalseid paneeldiskussioone, millest osa võtta. Hoolimata aga tõsiasjast, et vestlusringid keskendusid loovuse mõjule (majandus, kodanikualgatus, sooline võrdõiguslikkus, tulevikulinnad ja disainmõtlemine), tekitas konverentsikava siiski veidi segadust. Loovus on lai teema ning siinkohal oleks abiks olnud subjektide parem liigendamine või mitme alateema asemel mõnele konkreetsemale keskendumine.

Tooksin võrdluseks viiepäevase muusikale keskeduva konverentsi ja festivali Amsterdam Dance Event (ADE). Konverentsil on teemablokid, mille alla erinevad jututeemad asetuvad ning mis aitavad külastajal endale sobivamat vestlusringi leida. Lisaks sellele keskenduvad kõik, nüüdseks juba üheksa teemablokki muusikatööstusele. Teemad on aktuaalsed, kuid ei liigu põhifookusest, st muusikatööstusest, kaugemale. Näiteks paar aastat tagasi räägiti ADE Green’il, kuidas jalajälge looduses festivalide kaudu vähendada pöörates suurte ürituste abil tähelepanu prügi sorteerimisele või taaskasutusele.

Siinkohal kiidaksin TMW Talkside toimumist plaadipoes Biit Me. Teemad olid põnevad ning muusikasõbrale südamelähedased. Nii sai vesteldud vinüülide populaarsuse taustal plaadipoenduse olukorrast Baltimaades kui ka räägitud muusikatööstuse olukorrast näiteks podcast’ide ja broadcast’ide võrdluses. Samas, kui TMW toob delegaate Tallinnasse üle maailma, et tutvustada eelkõige eesti potentsiaalseid artiste, võib eeldada, et ka konverentsil kõnetaksid rohkem muusikatööstusega seotud teemad. Rääkimata kohalikust turust, kuhu väliskogemuste toomine on alati teretulnud.

TMW tugevuseks on ikkagi muusika

TMW tõestas taas, et muusika on tema tugevus. Kuigi TMW nimetab end juba mitu aastat linnafestivaliks, kerkis küsimus, kas TMW pole proovinud üle oma varju hüpata. Midagi halba poleks, kui TMW astuks sammu tagasi ning keskenduks taas rohkem muusikale ning laseks Tallinnal endaga ühes rütmis hingata mitte proovida, vastupidi, kõike ise hõlmata ja hallata.

Kui Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) kordas pidevalt, et eesmärk on olla A-kategooria filmifestival, siis nüüd on see ka saavutatud. Kui TMW siht oli tutvustada maailmale silmapaistvaid eesti artiste, siis pole siinkirjutaja kindel, kas eesmärk on end ammendanud, et liikuda järgmise sihi poole. Artistide hulga kasvamine festivalikavas pigem tõestab, et kvaliteedi tagamiseks jätkub tööd varasemast rohkem. Kui soovitakse tegutseda terve nädal, siis miks mitte mahutada kavasse veerand tuhat artisti nädala peale ühtlasemalt ning anda võimalus inimestele ringi jooksmise asemel saada kvaliteetne elamus iga õhtu.

Konverentsi asjus leidub samuti mõtlemiskoht, mida ja kellele soovitakse edasi anda. Tänavu tundus, nagu oleksime astunud fusion-kööki, mille menüüst leiab Caesari salati kõrvalt sushi ja pelmeenid. Kõhu saab täis, aga meel on segaduses.

TMW tegijail on hea festivali korraldamiseks kogemus olemas, jääb ainult küsimus, miks mitte lihvida TMW-d võrdväärseks muu maailma muusikafestivalide- ja konverentsidega? Mis on halba olla ainulaadse asemel üks parimatest teiste seas?

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: