"Nice parking asshole, that's my spot!" pröögatab Tambet Jurno Zahiri teise albumi alul. Nii on. Ennast tuleb kehtestada. Rocki on mõtet teha kas täiesti ülbelt gaas põhjas või üldse mitte. Enn Bee. Me räägime rockist, mis rokib, hetkel mitte sofistikeitid rockist, millest mulle mõnel teisel päeval ka väga rääkida meeldib.

Zahir. 25 aastat. 2 albumit. Nice frequency, assholes. See on ääretult sümpaatne, et leidub artist, jõuk, kes ei näe just vaeva enda pildil hoidmisega.

11 aastat eelmisest albumist "Green Means Go" eeldab justkui paleepööret. Et olime, tegime, mõtlesime, küpsesime ja piraki. Ei, midagi uut ei ole. Aga sellisel metsikul kujul rock on monstrum, mis loob end kogu aeg ise igal sekundil uuesti. Nagu marmorvähk.

Küsimus on sisemises veendumuses. Kui artist endas ei kahtle, siis kandub see ka kuulajaile. Noise, bluus, punk, raske asi. Võiks muutuda koormavaks. Päästab pohhuism. Mul ei teki küsimust motivatsioonist, miks neil seda vaja teha. Et tegime jälle ühe plaadi. Kuulake, ehk meeldib. Ei ole sellist pakkumist. Kuulajale lärtsatatakse see energia näkku. Võta või sure.

Tegemist on stuudiolivega. Siiski kõlab see nagu pikalt plaanitud ja detailideni lihvitud roim. Kuidas panna müra tööle? Kavalusega. Tambet Jurno, Raul Reinup, Maike Lond Malmborg, Margo Pajula kõlavad nagu nad oleks seda asja pikalt plaaninud. Nii et siis võibolla ikkagi see küpsemise jutt kehtib.

Miksimisest ja masterdamisest ma ei tea midagi, aga kostab puhtalt ja selgelt (enamasti), iga instrument eraldi ja koos ning laul, mis sedapuhku kohati meenutab Mark E. Smithi, on täpselt vajalikus koguses pillide vahel, mitte esil, mitte kadund.

Kuulake albumit.

Youtube neist just ei kirenda.