Veiko Õunpuu ja tema filmikeel on defineerinud inimeste jaoks „tüüpilise Eesti filmi”. Aeglane tempo, tumedad toonid, väsitav depressiivsus ning abstraktsed teemad. Mis küll, olgem ausad, tegelikult seletab pigem arthouse-kinost mingit suunda, mida Õunpuu Eestis lihtsalt väga hästi lahendab ja realiseerib. Seega, olgu see film milline ta on – inimestelt tuleb selle suunas kriitikat sellele vaatamata. Aga Õunpuu eesmärk ei olegi kõigile meeldida.

Aga mulle see meeldib. Õunpuu järjekorras neljas täispikk mängufilm on otsekui tagasiminek sinna, kust ta 2006. aastal enda filmiteed alustas. „Tühirand” rääkis lugu keerulisest armastusest ning see ei olnud ehk temaatiliselt nii universaalne kui seda on „Roukli”, kuid neis mõlemis on olemas teatav maagia. Maagia, mis paneb looduse toimima filmis eraldi tegelasena. Kui inimesed ei vasta küsimustele, siis ehk saab selle vastuse hoopis tuules painduvast pilliroost, udusest metsast või kilkavatest ritsikatest.

Edasiminek alates „Tühirannast” on aga meeletu – kui tema esimene töö oli igav ning üritas kõigest väest olla nii art-house, kui üldse võimalik, siis tänaseks on selline ambitsioon kadunud. "Sügisballiga" ta tegi ühest uue aja parimast Eesti romaanist suurepärase filmiadaptsiooni, andes sellele meeletult juurde ka enda värvinguid. "Püha Tõnu kiusamine" ning "Free Range" vajusid küll pigem liialt äärmustesse, suutmata fokusseerida enda suunda, mispärast jäid need veidi kaugemaks ning ei pakkunud niivõrd meeldejäävat emotsiooni.

"Roukli" puhul on aga kõik need probleemid kadunud - kõigi varasemate mitmekülgsete teoste abil on Veiko Õunpuu saavutanud uue taseme ning teinud enda senise karjääri parima filmi. Ilmselt ka üldse viimaste aastate Eesti parima filmi. Ja see on sealjuures ilmselt ka kõige odavam Eesti täispikk mängufilm - vaid ühisrahastusprojekti Hooandja abiga kogutud 16 000 euroga on tehtud film, mis pakub universaalseid teemaseid, suurepärast näitljaseltskonda ja lummavat pildikeelt.

Visuaalne külg ongi see, mis naelutab vaataja esimestest hetkedest ekraanile - see, kuidas värvide abil on koguaeg õhus lootuse-kartuse vaheline segadus. Kõike seda tekitab vaid looduse sümbioos - punavad pihlakad, hilissuvine pilvede vahelt paistev päike. Kohati meenutas see värvitoonide ja pildikeele emotsionaalne valeldumine justkui Helle Karise "Nukitsameest". Ja see võrdlus on igati asjakohane, sest sakraalne spekter on mõlemas filmi reaalne - kui meenutame "Nukitsameest", siis metsas kollipere juures oli pime ja hirmutavalt kõle, koju pere juurde jõudes paistis päike ning ema jooksis üle aasa vastu justkui jumalik päästja. "Rouklis" ei ole need piirid küll nii drastilised, kuid see "emotsionaalne kahtlemine" toimub seal samas vahemikus.

Kui varem tõin välja, et pidevalt oli visuaalsest küljest selline ootuse-kartuse vahekord õhus, siis see on see ka põhiline sisuline aspekt, mis paistma jääb. Käimas on sõda ning inimesed peavad elama eemal harjumuspärasest turvatsoonist. Nad ei saa teha seda tööd, mida nad on varem teinud (nagu Ulfsak ütleb, siis sellises kohas lihtsalt ei saa kirjutada) ja peavad elama nirudes tingimustest (algab ju film põhimõtteliselt sõnadega, kui Eva Klemets kurdab Ulfsakile, et "Kartulid hakkavad otsa saama"). See tekitab paratamatult konflitse seisundi, kus käärima hakkavad nii peresuhted ning armastus - elatakse sissepoole, vanad haavad tulevad uuesti lahti ning tekivad uued.

Ja see emotsioon ei tundu näideldud - selle taga on suuresti see, et Õunpuu nägi suurt vaeva, et kõik oleks ülimalt ehe. Pea kogu filmi tegevus toimub ühes talus ning selle ümbruses ja see ei ole olnud mitte ainult põhiline võttepaik, vaid see oli ka koht, kus näitlejad võtteperioodil elasid. Ning kuna ka enamik stseenidest sündis näitlejatega koostööna, siis on see kõik väga orgaaniline. Ja selles orgaanilisuses võib vahel isegi ära unustada, et tegu on mängufilmiga - ei ole ka suuri plaane, mis tekitasid filmilikku suurejoonlisust. Kõik on väga eluline, lähivõtted ning lihtsad vestlused elust. Peaaegu nagu kukalt kratsima panev sissevaade väga raskesse dokumentaalsesse olukorda. Ja see tundub täiesti võimalik, kuigi seal on ulmet, abstraksust, utoopiat.

See visuaalne ja temaatiline lüürilisus tõi mulle koheselt meelde kaks teist filmi, mille puhul olen end sarnaselt tundnud - üks Eesti vastukajalisemaid art-house filme "Georgica", mille isegi postapokalüptiline ning utoopiline saar enda kõheduse ja kõledusega tekitas minus samasuguse lüürilise tunde, küll aga hoopis teisest äärmusest. Üpris sarnase emotsiooni sain aga ka paar aastat tagasi, kui nägin Lars von Trieri "Melanhooliat" - kui "Rouklis" oodati-kardeti sõda ning üritati selle juures jääda inimeseks, jääda selliseks nagu varem on oldud, siis Trieri teose puhul kardeti maailmalõppu. Kõik oli palju suurejoonelisem, palju mastaapsem, aga tunded olid samad.

Seda õhustikku toetas "Rouklis" väga tugevalt ka muusika. Näiteks ühe unenäolise metsastseeni taustal (mis kestis nii kümmekond minutit) kõlas väga raske kitarrisaade, mis tõi mõtteisse koheselt Jim Jarmuschi "Dead Mani" ja Neil Youngi ääretult väljendusrikka heliriba - energia poole oli ka Kriguli looming samavõrd ülelaetud ja mäslev. Märkimisväärne oli ka muu muusika kasutus - filmis olid esindatud nii Marko Mägi & Zahir kui ka Psyhoterror. Ja mul ei ole lihtsalt sõnu, kuivõrd hästi sobis filmi Gunnar Grapsi "Sügisõhtu blues". Graps oleks nagu aastaid tagasi ette näinud, et tuleb üks Eesti filmitegija ja teeb filmi linnainimestest maal isolatsioonis. Tunne oli täpselt õige.

Kõige selle kõrval on see lugu aga väga isiklik - mitte isiklik otseselt filmitegijale, mitte isiklik näitlejatele (mida on see film kõige muu kõrvalt ka kindlasti), vaid laiemalt isiklik igale vaatajale. See lugu on küllalt lihtne ja suhteliselt universaalne, inimsuhted jooksevad vaikselt ja omasoodu, kuid see on nagu unenägu. Kõik, mida me oleme läbi elanud, mida oleme näinud, annab sellele loole oma taustsüsteemi. Konteksti, kus toimida ning võimaluse mingitel lahtistel otstel kokku minna. Ja siis ei teki ehk isegi küsimust, kes oli Peedu ning miks ilmusid järsku välja mingid Adidase dressides kauboid-viikingid-kesiganes.

Minge vaadake see lihtsalt ära - kuigi see võib tunduda nagu tavaline masendav Eesti film, siis sellest on asi üpriski kaugel. See on nagu kujutava kunsti teos, mis toimib küll väga hästi ka ühtse tervikuna, kuid kus iga detail eraldi on sama väärtuslik, sama eriline. Tõeline meistriteos. Aplaus Õunpuule!

PS! Mulle meeldis meeletult mõte, kui Peeter Raudsepa kehastatud muusik oli täiesti masenduse äärel, kuna ei olnud juba ammu uut muusikat teinud ning ütles selle peale lause: "Milles mina süüdi olen, et Eestis ainult sakraalse muusikaga rikkaks saab?". Arvo Pärdi sünnipäeva järel üpris tragikoomiline nali, aga väga õige!

PSPS! Ei lisa põhimõtte pärast arvustuse lõppu treilerit, sest see võib inimestes valesid emotsioone tekitada. Minge ilma seda vaatamata lihtsalt kohale. Te ei pettu!

Seda lugu võiks pidada ilmselt filmi tunnuslooks ning see annab ka kogu emotsioonaalset konteksti väga hästi edasi - kõlab see nii treileris kui ka filmi lõpus: