Priimägi sõnul seisnebki peamine küsimus selles, kas aeg oli filmi jaoks küps või mitte. "Lähiajaloo käsitlus on alati selline trikiga asi ja minu meelest on ajaloosündmuste käsitlemiseks vaja teatud filtrit ja kõige parem filter ongi seesama aeg. Kui sündmused on natuke laagerdunud, siis me saame neid vaadata justkui uue pilguga ja mul on isiklikult tunne, et see seitse aastat ei ole praegu olnud piisav," sõnastas filmiekspert "Aktuaalsele kaamerale" oma arvamuse.

"Ma ei ole päris veendunud, et selle filmi tegemine sellisel kujul vajalik on," jätkas ta, leides, et praegu ei anna kinolinal kujutatu kuigi palju juurde sündmuskohal üles võetud dokumentaalkaadritele ja igaühe kujutlusvõimele. Samas lisas Priimägi, et filmi lahendus on intellektuaalselt vähemalt huvitav, nimelt ei näidata filmis kordagi Anders Breiviku enda kujutist ega mainita tema nimegi. Poliitiliselt korrektne otsus Piirimägi hinnangul filmile endale aga midagi juurde ei anna.

Nii filmi kui ka Breiviku rünnaku kestvused kattuvad (72 minutit - toim), ent kriitiku sõnul sarnasused sellega ei lõpe, kuna läbimõtlematus kumab läbi mõlemast. Filmi kaootiline olustik Priimäe hinnangul oma rolli välja ei kandnud ning ühtegi uut tahku avada ei aidanud. Ebastabiilsena iseloomustas ta ka filmi tehnilist poolt. Hüperrealistlikku stiili taotlev kaameratöö, mis peaks jätma võimalikult vahetu mulje, hajub Priimäe sõnul teatud hetkedel, kui kaameramehe kohalolu muutub tajutavaks.