Üks tõsiasi, millega tänapäeval kinokunsti juures tuleb leppida, on filmid kõikvõimalikest katastroofidest. Kui veel kümme aastat tagasi tähendas katastroofifilm seda, et tulnukad hakkasid maalasi maha nottima või hiidlaine neelas Ameerika suurlinnad, siis nüüd on suunatud pilk tõsielule ja reaalsetele õnnetustele.

Muidugi, mingil määral on seda alati olnud, aga varsti pole enam ühtki suurt õnnetust, millest ei sünniks kassahitti. Filmilegend Clint Eastwood on järgemööda teinud linalood piloot Chesley Sullenbergeri maandumisest Hudsoni jõkke ja terrorirünnakust Pariisi rongis. Peter Berg tegi filmid Deepwater Horizoni naftapuurtorni õnnetusest ja Bostoni maratoni pommitamisest. Juba on töös linateos Tais koopasse kinni jäänud poistest ja tegelikult sobitub sinna samasse ritta Erik Poppe "Utøya, 22. juuli", esimene mängufilm Breiviku julmast veretööst.

Filmi lähenemisnurk on kummaline. Erik Poppe on teadlikult hoidunud seisukohtadest, selgitustest ja hinnangutest - ta valis loo jutustamiseks thrilleriformaadi, näidates terrorirünnakut väljamõeldud karakteri, 18-aastase Kaja silme läbi. Breiviku nime mainitakse vaid algustiitrites, edaspidi näeb teda mõnel korral vaid kauguses mõneks hetkeks, töötades ilma mingi taustateadmiseta nagu slasher-õudusfilm.

Ühelt poolt on see väga emotsionaalne, kuna pikk katkematu kaader (vähemalt sellist muljet üritatakse jätta) ei anna vaatajale kordagi lootusetust olukorrast puhkust. Seda toetab ka peategelast kehastava Andrea Berntzeni suurepärane näitlejatöö - temast kiirgab korraga nii ääretut paanikat kui empaatiat ja hoolivust. Filmis on mitu momenti, mille peale tuleb ilmselt ka kõige külmemal inimesel pisar silma, selles pole kahtlustki.

Teisest küljest tekitab selline lahendus põhjendamatult palju küsimusi. Võin aru saada, et sarnaselt vaatajaga ei teadnud ka Utøya saarel hüsteerias ringi jooksvad noored mitte midagi, kuid see ei ole põhjendus - seitse aastat pärast viimase kümnendi üht suurimat terrorirünnakut oleks vaja teha selgitustööd. Vastasel juhul jääb pinnale üks põhiline küsimus: miks?

Dokumenteeriv lähenemine, mille režissöör valis, ei anna Utøyal juhtunule mitte midagi juurde. Film ei ava uusi tahke, mida me varem ei teadnud, samuti ei ole see julge sõnavõtt äärmuslaste teemal, vaid lihtsalt ümberjutustus toimunust. Kõige üllatavam seejuures on, et kui välja arvata paar selgitavat lausekest enne ja pärast filmi, siis ei maalita Breivikust filmis isegi antikangelast. Ta tapab saarel hulga inimesi, aga kas ta on paha? Äkki sellel on põhjus? Kes teab, sest seda ei öelda. Mitte midagi ei selgitata.

Maailm on täis totaalseid värdjaid ning ma olen enam kui kindel, et mõni neist võib sellest filmist pigem innustust saada. See on võimalus, mille peaks nii delikaatse teemaga tegelev lavastaja igal juhul välistama. Poppe proovis seda teha selgitavate tekstidega enne lõputiitreid, aga sorri - see on kõige mõttetum lahendus, kuidas filmis sõnumit edasi anda. Kui tahan lugeda, siis teen lahti uudisportaalid ja loen vanu lugusid, film peaks suutma enda ideid siiski pildikeele abil edasi anda.

Äkki võiks "Utøya, 22. juuli" olla näiteks sellest, et mõned katastroofid peaks jätma veel pikaks ajaks riiulile seisma. Või siis vähemalt tuleks tugevalt läbi mõelda, kuidas sellist asja suurel ekraanil näidata võiks. Antud juhul rullub lihtsalt lahti üks põnevik, mis ilma lisakontekstita on Skandinaavia kinokunsti arvestades kvaliteetne ja vaatamist väärt. Julma taustalugu arvestades on tegemist siiski tõsise lati alt läbijooksmisega, mis kisub seitsme aastaga kinni kasvanud haavad uuesti lahti.